Planeet: ma olen sisekosmose planeet Mikk

Planeet viib meid rännakule oma sisekosmose avarustesse, peatudes muuhulgas oma põnevatel hobidel ja loomulikult ka uuel kosmilisel albumil.

Planeedi nime alt teed sa muusikat 2010. aastast, kuid enne seda produtseerisid sa elektroonilist muusikat veel mitme teise aliase alt. Milliseid varasemaid projekte sa ise esile tõstaksid? Kuidas nad on sind ja sinu loomingut mõjutanud?

Minu kõige esimene projekt oli Drone, millega alustasin umbes 1998/99. aastal ja sellest sai alguse ka minu trummi ja bassi isu. Kõige esimene lugu oli üks trummi ja bassi remiks (Bricklayer „Towntempo“ Drone remix toim.). Drone on minu jaoks väga oluline selles osas, kes või mis ma praegu olen, see on kõige rohkem seotud minu praeguse projektiga. Drone`i alt tegin trummi ja bassi 3-4 aastat, kuni minu trance`i projektini. 

Kõik need trance`i meloodiad, mis on minu praeguses Planeedis, on saanud olulised mõjutused Whirl and Mayeri projekti ajast (koos Gunnar Viibusega aka DJ Whirl toim.), sealt tuli see suur trance`i armastus. See oli 2002/03. aastal, kui trummi ja bassi korraks kõrvale jätsin, olid uued tuuled ja hakkasime trance`i tegema. Sõitsime selle rongiga mingi 4-5 aastat vähemalt – need olid kõvad ajad.

Whirl and Mayer on andnud mulle trance`i meloodiad ning Drone on andnud trummid ja bassid.

Soovin veel täpsustada, et Lu:ki intervjuus oli ka mainitud Drone`i ja see Drone ei olnud tegelikult mina! Ma sain alles aastaid hiljem teada, et enne mind oli samanimeline grupeering, mis tegutses seal `95 või `96 aastatel, mina olin tollal alles 11-aastane ja nii vara veel muusikat ei teinud.

Lu:k mainis oma intervjuus, et trance oli tollal rohkem venelaste teema, miks teie just trance`i hakkasite tegema?

Ta oli jah rohkem venelaste liikumine. Mina sain trance`i mõjutusi tänu oma vanale naabrile, kes kuulas kõvasti goa- ja psytrance`i ja kes mingi hetk hakkas ka mind pidudele kaasa kutsuma. Sossi paberivabriku katlamajas, Näituste paviljonis või Lauluväljaku hoones olid Trance Deliverance`i üritused, kus ma mingid aastad käisin, olin siis veel alaealine. Aga loomulikult see oli kuidagi venelaste teema rohkem, sest kõik selle peo korraldajad ja ka enamus artiste olid vene rahvusest.

Kes olid sinu esimesed eeskujud/mõjutajad?

Kõige suurem mõjutaja kuni tänase hetkeni on Prodigy. Minu kõige esimene suurkontsert oli 1998. aastal Prodigy kontsert Linnahallis. Seal kontserdil jagati ka Scooteri flaiereid ja kui isa mulle peale kontserti järgi tuli, läksime lähimasse bensukasse, kust ta mulle ka need piletid ostis. Siis mul oligi kaks nädalat hiljem veel Scooteri kontsert, kus soojendaja oli Brooklyn Bounce (Saksa produtsendid Matthias Menck ja Dennis Bohn toim.).

1998. aasta Prodigy Linnahalli kontserdil mängis jungle’it ka Raul Saaremets. Kuidas tema muusikavalik sulle tookord mõjus?

Minu jaoks oli see täiesti uus maailm. Kõik see muusika, mida Raul Saaremets seal mängis, oli nagu kuld mu jaoks. Võib küll öelda, et alates Raul Saaremetsast kuni Prodigyni välja oli see minu jaoks elumuutev kontsert.

Mis sind trummi ja bassi muusika juures köidab?

Esiteks see gruuv ja minek trummi ja bassi juures, see laine peal olemine. Selle muusika energia kuidagi tõmbab ja tempo on ka nii õige – ta ei ole aeglane, ei ole kiire, ta on selline elu või südame rütmis käimine. Trummi ja bassi puhul meeldib mulle tegelikult hästi palju ka selline Concord Dawn „Morning Light“ stiilis meloodiline, kus on mingid sõnad ja pikad reese bassid. Selline on minu jaoks kuldajastu trumm ja bass.

Kuidas sa kommenteeriksid viimase 10 aasta arenguid žanris?

Võrreldes sellega, mis ta oli, on ta päris palju kaugemale arenenud. Ajaloos ei saa muidugi kogu aeg kinni istuda, igasugune areng on loomulik. Mulle isiklikult võib-olla väga ei meeldi, et trumm ja bass on nii hullult tehniliseks läinud. Võiks olla natuke rohkem soojust ja gruuvi, nt mingitel neuro lugudel puudub minu jaoks see story, mingi elu või hing on neis puudu, mis oli vanematel lugudel.

Sa siis eelistad instrumentaallugudele pigem vokaaliga lugusid?

Jah, pigem vokaaliga. On ka häid instrumentaale, aga mingisugune tühi tampimine ei ole minu maitse. Produtsendid, kes neid teevad, on väga andekad, nende helidisain on uskumatu, aga vahel tundub, et mõned lood on lihtsalt sellepärast tehtud, et saaks lugu teha.

Klassikalise tähenduse järgi on planeet keralähedase kujuga taevakeha, mis tiirleb ümber päikese ja domineerib gravitatsiooniliselt oma lähiümbruses. Mis planeet sa oled? Mida tähendab Planeet sinu jaoks?

Planeet Mikk. Ma olen sisekosmose planeet Mikk.

Planeet on meis kõigis peidus olev universum, minu jaoks on see minu planeet ja mina siis tõmban neid sagedusi ligidale, mis mulle meeldivad. Nimi tuleb minu väikesest kosmosehuvist, mäletan esimese asjana, et mu vanaisa kinkis mulle raamatu „101 kosmoseaparaati“. See oli üks nõukogudeaegne raamat, kus olid sees kõik sputnikud ja Sojuzid jms ning tänu millele hakkasin ka maa pealt kaugemale vaatama.

Kui suur kosmosehuviline sa siis ikkagi oled?

Ma ei ole meeletult suur huviline, et end pidevalt kursis hoiaksin või planeetide kauguseid ja ümbermõõte une pealt teaksin, aga kui on SpaceX kosmosestardid või muud huvitavad sündmused, siis ma panen otseülekande käima, teen popkorni ja siis ma ikkagi vaatan neid. Ja oma lugudes olen ma sämpeldanud ka NASA kodulehelt võetud universumi saunde.

Millist riistvara, tarkvara jms sa produtseerimisel kasutad?

Põhitarkvara on Ableton Live, millele ma 4 aastat tagasi Logicu pealt üle läksin. Siis muidugi hunnik pluginaid. Viimasel ajal on mulle Serum meeldima hakanud, on veel selline plugin nagu Phase Plant ja ma kasutan hästi palju muidugi stock pluginaid. Riistvara poole pealt Genelec 8330 + 7350 sub, Minilogue XDM süntesaator, Arturia Minibrute sündi moodul, Native Instruments A61 ja Launchkey 37 mk3 midi kontrollerid.

Aga analoogid?

Mul on küll modulaarsüntesaator, aga see ei ole mul trummi ja bassiga seotud, kuna on hästi hiljuti mu ellu tulnud. Sellega ma alles alustan lendu oma tulevikumuusika suunas.

Mis on kõige parem leiutis selles valdkonnas viimase kümne aasta jooksul?

Kuna minu hetke stuudioruumis on üsna halb akustika, siis võib-olla raudvara poole pealt Geneleci sisseehitatud protsessoriga monitorkõlarid, ehk siis, kui ma paigutan mikrofoni täpselt oma istumise/produtseerimise kohta, saan ma need ära häälestada, nii et produtseerides on minu jaoks ideaalne sageduste tõlgendus olenemata minu toa akustikast. Ideaalne setup, kui oma stuudioga erinevates paikades käia.

Kuidas sünnib uus Planeedi lugu? Milline näeb välja sinu loomeprotsess? Millest loo tegemisel alustad?

Vahel võib see tekkida mingist sämplist või sündi saundist, mis mulle meeldib. Aga tihtipeale ma alustan lugu trummidest, teen omale mingi hea trummikäigu, 16-32 baarise loop`i ja sinna peale hakkan siis ehitama. See on kõige lihtsam viis. Teinekord jälle, kui ma mingi sündiga siin mängin ja sellest hea käigu saan, siis ma lindistan selle käigu ära ja hakkan sinna peale trumme ehitama. Üldiselt enamus produtsente alustab trummidest, et kõigepealt paned trummid paika ja siis hakkab sul peas juba mingi meloodia vms tööle.

Koostöös DJ Slamminiga on sul veel teinegi DnB projekt – HeadRead. Mis on kõige suurem erinevus Planeedi ja HeadReadi muusika vahel? 

Headread on rohkem trummi ja bassi kuldajastu suunaga projekt, üritame sellega hoida klassikalist trummi ja bassi vibe’i ja teha vanu reivi asju. 

Planeet on rohkem trance ja rohkem vokaale. Planeediga piire ei ole. Sellega võin teha mida ma tahan ja see on ainult minu otsustada, aga vahel võib ka see takistuseks saada. Eks sooloprojektidega saab alati natukene rohkem oma asja ajada, oma mõtete ja maitsete sügavustesse minna. Koos tegemisega on jällegi see, et kui üks jookseb lukku, siis tuleb teine ja muugib luku lahti.

Kas lisaks sellele on sul veel muusikalisi projekte käsil? Mis need on?

Peale trummi ja bassi albumi avaldamist on mul mõte teha natukene aega teknot, elektrot. Ja seda täiesti teise aliase alt, sest muidu tekitab see segadust. See ei tähenda aga, et ma lõpetaks Planeedi tegemise ära, mul on nüüd lihtsalt natukene rohkem vaba aega panna muudesse stiilidesse, kuna ma sain just plaadiga hakkama. Mul on tegelikult 4-5 aastaga päris suur kogus lugusid juba valmis tehtud ja mingi aeg tahaks neid avalikustada.

Kas sa selle juures üritad ka rohkem vokaaliga asja teha?

Laulu mitte, pigem mingeid sõnumeid ja peale lugemist. Rohkem moduleerimist ja eksperimenteerimist.

Planeedi lugudes oled sa kasutanud palju eestikeelseid sämpleid. Kust ja kuidas sa neid põnevaid sämpleid leiad ja mille alusel teed valiku, mida kasutada? 

Sämplite leidmine tähendab minu jaoks pikki tunde ERRi arhiivis vanade multikate ja ETV saadete vaatamist või läbi kerimist. Ja mingil põhjusel need ei lõppe otsa. Ma leian alati midagi uut, mingi multika või ulmefilmi, millest ma võib-olla ei ole kuulnudki midagi. Ma lihtsalt panen mingi filmi mängima, vaatan seda ja üritan samal ajal mõttega kaasas käia, kas seal on midagi, mida ma saaks sämpeldada. Filmi vaadates mu sisemine sämpler töötab alati taustal ja kui mingi äge asi tuleb, keegi ütleb midagi vaimukat, siis mul pirn läheb peas põlema.

Kui raske on neid kasutusõiguseid saada?

Siiamaani ei ole mul õiguste saamisega probleeme olnud. Isegi kui Eestis sind keegi kohtusse ei kaeba, siis mulle meeldib kõiki asju teha nii, et ma saan öösel rahulikult magada ja mul on kõik õigused sämplite kasutamiseks olemas.

Kasutusõiguste saamiseks tuleb kirjutada nt Eesti Filmi Andmebaasi või ERRi. Eesti Filmi Andmebaas võib tahta litsentsitasu. Aga need summad ei ole seal väga suured, see oleneb täiesti sellest asutusest, kas nad küsivad tasu või mitte.

Kas Planeedi muusika on mõeldud rohkem Eesti kuulajaskonnale või oled võtnud eesmärgiks sellega ka väljapoole sihtida?

Planeet on mõeldud pigem Eesti kuulajaskonna jaoks. Ma arvan, et eestikeelne trumm ja bass välismaal nii hästi ei toimi. Kuigi on ka erandeid, nt London Elektricity tegi loo „Elektricity Will Keep You Warm“, millest on rootsikeelne versioon ja mis on üks mu lemmikumaid lugusid. Ma ei saa küll aru, mis ta seal ütleb, aga see lugu kõlab rootsikeelselt nii mega hästi, see on tõesti hea lugu. Aga minu asjad on pigem Eestile suunatud. Välismaa turu jaoks on mul sõber Roland koos bändiga HeadRead.

Mille järgi tegid otsuse, millised lood lähevad su enda albumile ja millised annad nt kogumikalbumitele?

Eks ma kuidagi produktsiooni järgi valin. Ma ei taha öelda, et ma annan nüüd nõrgemaid lugusid kuhugi mujale, aga ma kuidagi tunnetan, kui mingi valmis tehtud lugu on üks osa albumist ja see võiks albumil teistega kokku mängida.

Mul on juba alguses mingisugune tervikpilt olemas ja loomulikult lugude valimine albumite jaoks on tohutult keeruline, aga otsuseid tuleb vastu võtta ja osa produktsiooni ka „sahtlisse“ jätta.

Sinu esimene täispikk album „Ajamasin“ ilmus detsembris 2012. Kas uue albumiga täpselt 8 aastat hiljem samal ajal välja tulla oli juhuslik või teadlik otsus?

See on mõlemat, see on nii teadlik kui ka juhuslik. See on alateadlik teadlik valik. Ma arvan, et ei ole paremat aega, kui teha album 8 aastat hiljem. Esiteks mulle meeldib number 8, sest pikali keerates on ta lõpmatuse klišee ja kaheksa aastat on piisavalt pikk aeg. Detsembris on mul kõik olulised päevad, sh sünnipäev, et endale parim kingitus teha.

Mille poolest erineb uus album eelmisest ja mis on sarnased jooned? 

Erineb ta kindlasti produktsiooni poolest, väike areng on toimunud ja olen nüüd natukene paremaks saanud. Kuigi eks see enesekriitika on alati lõpmatu, kui mingeid lugusid praegu kuulata, siis mõtlen, et alati saaks paremini teha. 

Sarnasus on, et ma kasutan jätkuvalt sämpleid erinevatest Eesti filmidest ja multikatest. Ja võib-olla õrn jump-up`i vibe mõndadel lugudel nagu oli „Satelliitidel“. Ta mõnes mõttes hoiab sama joont, aga mingid lood on täiesti uued, mis ei ole üldse „Ajamasinaga“ seotud. Ja kuna mu artistinimi on Planeet, siis on jätkuvalt ka kosmose temaatika. Uute lugude nimed, sõnumid ja kujundus on samuti väga kosmilised nagu mu eelmiselgi plaadil.

Sinu uue albumi nimi on „Hüperruum“, millest selline nimevalik?

Hüperruum on minu jaoks aeg ühest albumist teiseni, kui kiirelt see on liikunud ja mis selle aja jooksul on kõik toimunud, oleme lennanud justkui läbi hüperruumi.

Kuidas sa lühidalt iseloomustaksid oma uut albumit?

Kosmiline, kiirelt liikuv, valguskiirusel, igatsev-unelev, selline pikk rännak.

Kõik lood on kosmilised, nii pealkirja järgi kui ka kuulates ja audiovisuaalselt. Ja on selliseid karmimaid lugusid ja on ka väga rahulikke lugusid. Kogu värvide spektrum on justkui olemas.

Milline sinu uutest lugudest võiks olla sama kummitama jääv kui sinu eelmise albumi kõige tuntum lugu „Satelliidid“?

Üks kummitama jäävatest lugudest võiks olla lugu nimega „Läbi seinte“. Ta on selline peolugu ja võiks olla seal „Satelliitide“ kõrval, aga samas mina neid valikuid ei ole kunagi teinud. Sest tookord, kui ma andsin välja „Ajamasina“, siis „Satelliidid“ oli minu jaoks rohkem B-poole lugu. Milline lugu saab olema justkui hitt, seda mina ei julge üldse valida. See on alati üllatus, aga ma arvan, et lugu nimega „Läbi seinte“ ja võib-olla teine lugu nimega „UFO DISKO 300“, mis on albumi kõige värskem lugu ja millele on geniaalselt kosmilised sõnad peale paigutanud nublu. Need kaks on kõige tugevamad minu enda jaoks, aga las kuulajad otsustavad. 

Sa teadlikult siis hitte ei ole teinud kunagi?

Mul ei ole hitivalemit, ma lihtsalt teen lugusid, mis mulle endale meeldivad ja kui need lähevad hitiks, siis need lähevad. Ma teadlikult hitte ei tee ja ma arvan, et ma rikuks oma muusika ära, kui ma seda teadlikult teeks. Kunagine klubihitt „Streets at Night“ (koos DJ Whirliga) on samuti tehtud ilma mingi suurema eesmärgita. Olen küll proovinud teha mingis kindlas suunas lugusid, aga lõpuks jõuan ikka välja täiesti tundmatusse kohta ja see tekitab ülimalt hea ja müstilise tunde.

Kas sa oled ka ise oma lugudele laulusõnu kirjutanud?

Albumil olevatest lugudest on „Kaaluta olek“ ainus, millele ma ise olen sõnad kirjutanud, ammutades inspiratsiooni ulmekirjandusest ja -sarjadest/filmidest. Sõnade kirjutamisega tuli mul piir ette juba aastaid tagasi, sest hästi kõlavate eestikeelsete sõnade kirjutamine on üllatavalt nõudlik ettevõtmine. Tookord, kui ma „Ajamasinat“ tegin, siis oli olukord uudne või see läks lihtsalt paremini, aga teist korda neid häid sõnu valida on juba keerulisem. Loodame, et ma tulevikus siiski kirjutan oma uutele lugudele ka mõned head read.

Sinu uuel albumil on ka mitu koostöös valminud lugu, mis need on ja millised olid eeldused nende koostöödeni jõudmiseks?

Uuel albumil on kokku neli koostööd. Vanadest lugudest on „Tähevärav“  koostöös Kai Anniga, see on ainus naisvokaal minu plaadil. Siis lisaks Mait Malmsten, kes loeb “Kaaluta olek” loo peale ühte minu kirjutatud teksti. Heini Vaikmaa mängis ühe loo peale kitarri ja tegi sinna väikese sündisoolo. Vana Mahavoki fännina oli see ka üks minu unistuste koostöödest. Viimasena sai tehtud lugu nubluga, mis on lisaks „Kaaluta olekule“ teine kõige raadiosõbralikum lugu albumil.

Kõige olulisem eeldus on, et artistil seda tausta esimest korda kuulates midagi kohe klikiks, kui talle meeldib, siis võib sinna proovida midagi peale testida. Ma ei ole niimoodi teinud, et saadan neli tausta ja lasen ühe neist valida. Mul on üldiselt oma visioon, kelle hääl või instrument mingi tausta peale võiks sobida.

Kellega sa tulevikus veel tahaksid koostööd teha?

Ma jään hästi kodumaiseks ja ütlen, et Sven Grünbergiga.

Mis lugu on sinu jaoks aegumatu väärtusega?

Daft Punki  „Revolution 909“ on lõputu loop, mida võin kuulata.

Fotod: Sirje Sinisoo

Mida sulle peale muusika tegemise ja mängimise veel teha meeldib? Kas sul on mõni salahobi, millest väga paljud ei tea?

Lugemine on mul selline hobi, milleta ma elada ei saa. Minu eelmise aasta loetud raamatute kogus oli 62 raamatut, millest pool oli ulmekirjandus. Väga pikalt on minu hobiks olnud ka lumelauasõit ja kui salahobidest rääkida, siis ma olen igal aastal natukene langevarjuga hüpanud. Uuel aastal tahaksin ka langevarjuri paberid ära teha, et siis mõne aasta pärast täita üks oma suurimatest unistustest. Minu kõige värskem hobi on modulaar süntesaatorite maailm, mida ma alles tundma õpin, kuid mille potentsiaal on lõpmatu, sest jõuan iga korraga uue tulemuseni. Juba 6-7 aastat tegelen ka talisuplusega ning käin aastaringselt ujumas. Eneseareng, sh vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitsemine, on minu jaoks väga oluline.

Ma kogusin kunagi ka peo flaiereid. Mul on see flaierite kogu siiamaani alles, kuigi ma seda mingi hetk enam ei täiendanud, siis enamus underground reivide flaierid alates 1996/97 kuni 2005/06 on mul kõik olemas. Põhiline flaierite hankimise allikas oli plaadipood Kosmos Control.

Suure raamatusõbrana jagaksid ehk lõpetuseks meiega mõnda lugemissoovitust?

Minu selle aasta lemmik on Andy Weiri „Artemis“, mida ma juba kaks korda olen lugenud. Sealne tegevus toimub lähitulevikus kuu peal asuvas baasis, kus käib üks suur salakaubitsemine ja maade jagamine. Soovitaks seda neile, kes varem pole ulmet lugenud, suhteliselt lihtne raamat. Väga huvitav lugemine on tegelikult ka Andy Weiri kirjutatud „Marslane“, millest on ka film, kus peaosas Matt Damon. 

Teine raamat, millest on samuti film (kuigi film on ääretult halb), on Ernest Cline`i „Ready Player One“. Kui oled 80ndatest pärit laps, siis selles raamatus on äratundmisrõõmu 80ndate mängumaailmast. Kõik on puhas virtuaalreaalsus ja raamatut on raske käest ära panna. Kui ma sel aastal KÕU festivalil käisin, siis HeadReadi seti lõppedes läksin ma oma ööbimiskohta ja lugesin 4h seda raamatut, olin lihtsalt mitu päeva seal täiesti sees.