Drummie ja Orav (Andres Vosman ja Alari Orav) on lahutamatu DJ-tandemina tuntud juba 90ndatest, mil Eesti tantsumuusikaskeene oli veel lapsekingades.
Millest sai alguse teie muusikaarmastus?
Drummie (edaspidi D): Minu esimene lemmikbänd 7-aastaselt oli Depeche Mode, hiljem tuli Queen. Elektroonilise muusika vastu hakkasin huvi tundma vanema venna Kristjan Vosmani kõrvalt, kes korraldas pidusid ja kellele meeldis ambient ning üldse kõik see, mis tuli Soome Radiomafia saatest. Trummi ja bassini, mis oli tollal uus ja põnev, viisid mind RETi peod ning Raul Saaremetsa ja Gilles Petersoni saated.
Orav (edaspidi O): Mina olen pärit mitte nii musikaalsest perekonnast, mul kodus muusikat väga ei kuulatud. Oma esimesed teadlikud muusikaostud tegin 1988/89. aastal, kui ostsin JMKE „Külmale maale“ ja mingisugused „Kuldnokk“ kogumik-kassetid. Kui ma 1990. aastal Tallinna 7. Keskkooli läksin, hakkasin ühelt klassivennalt laenuks kassette saama, kusjuures kõige esimene oli samuti Depeche Mode. Ja siis toodi mulle Ameerikast Roy Orbisoni kassetiga duubelmakk, mida ma lõputult kuulasin. Mingi aeg oli mul indie vaimustus, sealt edasi tuli juba elektrooniline muusika. Käisin klassikaaslase juures (kellega tegime grupeeringut Quite) öösiti MTV Partyzone`i ja Chill Out Zone`i vaatamas, kuna mul endal ei olnud kodus satelliittelevisiooni. Muusika kohta hankisin veel infot ajakirjast The Face, mida ma British Councilis lugemas käisin. See oli igakuine ajakiri, kus olid väikesed tekstijupid plaatide, albumite ja singlite kohta ning selle järgi ma otsustasin, millist plaati mul on vaja ja tellisin neid eelnevalt kuulamata, aga jumala head plaadid olid.
Kuidas te omavahel tutvusite?
O: Me käisime samas koolis, endises Tallinna 7. Keskkoolis (praegune Tallinna Inglise Kolledž). Meie tutvumisel on ka naljakas eellugu. Meil olid juhuslikult ühesugused tumesinist värvi pusad, kuigi üksteist me siis veel ei tundnud, sest mina käisin 12. klassis ja Andres oli minust kolm aastat noorem. Ja siis kõik mu klassivennad narrisid mind, et näe jälle su väikevend tuleb.
D: Minu vanem vend korraldas 1995. aastal RETi reive, millega ma algusest peale seotud olin, kleepisin mööda linna plakateid jne. See võis olla kolmandal või neljandal RETi reivil (kokku oli viis RETi reivi), kui me mõlemad n-ö programmis olime, Alari nimi oli lausa flaieril, minu oma ei olnud. Minu jaoks oli see üldse esimene kord plaate mängida. Alari mängis peale mind, siis me tutvusime ja mina teadsin, et me käime ühes koolis.
O: Meie mälestused on natukene erinevad, minu jaoks on see kuidagi hägusem. Mäletan kusjuures seda RETi reivi mängu päris hästi, isegi mõnda plaati, mida ma mängisin ja seda meeleolu. Aga ma olin võib-olla nii ähmis, et ei pannud seal Andrest tähele, me võib-olla teretasime seal või nii, aga see päris tutvus sai alguse ikkagi sellest, kui ma nägin, et sul olid vahetunnis mingid vinüülplaadid kaasas. See võis olla juba see aeg, kui ma hakkasin Inglismaalt plaate tellima ja ma ilmselt läksin su juurde ja küsisin, kas sa tahad ka läbi minu plaate tellida.
Kustkaudu te tol ajal uut muusikat hankisite?
O: Seda aega eristas praegusest ajast see, et muusika saadavus oli nullilähedane. 1995. aasta suvel käisin bussireisiga Londonis, kust ostsin oma esimesed plaadid. Tulin sealt tagasi 10-15 jungle`i/DnB plaadiga ning selle tõttu olin ma automaatselt kohe DJ. Saaremets jt küsisid neid uusi plaate kuulata, need käisid käest kätte ja neid lindistati kassettidele.
D: Sel ajal Eestist praktiliselt üldse vinüülplaate ei saanud, neid sai peamiselt välismaal käies. Alari oli siis linnas tuntud kui plaadidiiler, tal olid nimekirjad, mille alusel sai plaate tellida.
O: Ma lihtsalt võtsin ühe plaadi tagakaanelt faksinumbri ja kuna ma asendasin suviti ema töö juures sekretäri, oli mul ligipääs faksile. Saatsin neid fakse plaadifirmadesse ning sain lõpuks ühendust sellise kohaga nagu Vinyl Distribution. Nendega ma tegin vähemalt kolm aastat faksi vahendusel koostööd. Ema oli mul igal esmaspäeval vihane, sest kontori põrandale oli tulnud suur hunnik paberit, kui ühenduses oli viga olnud ja faks uuesti saadeti. Kui ma need paberipakid kätte sain, käisin oma tuttavad läbi ning igaüks pani kirja, mida ta tellib ja ma faksisin tellimuse. See kõik võttis aega, tellimus läks teele, tuli arve, siis läksin panka ja tasusin sularahas. Tegin Põhja-Eesti Pangas rahakaardi ja panin selle peapostkontorist tähitud kirjana posti. Nädal aega läks see raha sinna Inglismaale, enne mulle neid plaate ei saadetud, nii et umbes kaks nädalat kulus ühe tellimuse tegemiseks.
Mis aastal ja kus toimusid teie DJ-debüüdid?
D: Minu kõige esimene oli see RETi pidu 1995. sügisel. Mängisin kassettide ja CD-de pealt õhtul kella üheksast kümneni.
O: Minul oli 1995. aasta august. Puhke tänaval oli üks maja, mis oli väliseestlastest omanikele tagastatud ja kuna nad ei olnud veel Eestisse tagasi jõudnud, siis üks minu ja Erkki Tero tolleaegne tuttav elas suvi läbi seal majas ja valvas, et seda ära ei rüüstataks. Nii tekkis idee seal pidusid korraldada ja kolmanda peo ajaks olin ma just oma esimese kümne plaadiga Londonist tagasi jõudnud ning pakkusin välja, et ma võiksin seal mängida. Juhtus selline lugu, et ilmselt keegi naabritest kaebas müra peale ja politsei tuli kohale. Muusika pandi vaiksemaks ja kõik tundus juba ok olevat, aga nende politseinike arvates oli asi endiselt kahtlane ja nad kutsusid täiendavad jõud kohale. Majja sisenes umbes 20 pumppüssidega meest, kes siis selle peo lõpetasid. See on päris värvikas mälestus ja ametlikult minu esimene pidu, kus ma lõpuks vist ei mänginudki, kuna politsei selle katkestas.
Millal te esimest korda koos plaate mängisite?
O: Esimest korda koos mängisime 1996. aastal Modifikatsiooni üritusel Bel Airis.
Kuidas te oma DJ tehnika, mida ka teistele laenasite, kokku saite?
D: Meil oli kahe peale Soomest ostetud paar Technicsi DJ grammofone, mida oli tol ajal Eestis vähe liikvel.
O: Eestis oli alguses ainult üks paar, see oli Rauli ja Aivari Hypnitro Soundsystemi oma. Keegi ei kujutaks tänapäeval seda ette, aga oli pidusid, kus mängiti vene grammofonidega, mis olid rihmveoga ning millega miksida ja mängida nagu väga ei saanudki, kuna nad olid üliõrnad ja kõik hüppas.
D: 1997. aastal oli Tallinnas umbes 10 (5 paari) Technicsi grammofoni. Meie olime siis väga tehtud mehed, kuna neid oli nii vähe, mida pidudeks rentida või laenata sai. Grammofonide laen, olgem ausad, see oli ka äri tol ajal.
O: Mikseri me ostsime ühtede house`i tüüpide käest, kes olid ühe peoga miinusesse jäänud ja pidid oma mikseri ära müüma. Lõpuks ei olnud see kahepeale omamine kõige parem, kuna meil mõlemal oli ainult üks grammar ja kodus me nendega väga palju harjutada ei saanud, mistõttu ka minu miksimise oskused ei paranenud.
Mis sai nendest esimestest mängijatest, kas need on alles?
D: Minul on alles. Seda on aja jooksul puhastatud ja tulukesi vahetatud.
O: Mina ostsin mingi hetk teise juurde ja siis müüsin need ära, need võivad veel kuskil Eestis olla.
Kuidas te duona üksteist täiendasite ja millega teistest eristusite?
D: Muusikamaitse on meil alati erinev olnud. Oleme pigem aastate jooksul üksteist täiendanud, õppinud ja nii edasi mõjutanud. Me pole kunagi olnud ainult trummi ja bassi inimesed ja mind isegi natukene häiris, kui meis nähti trummi ja bassi duot. Minul on alati olnud lai muusikamaitse. Rääkides 90ndate keskpaigast, siis me olime ühed vähesed, kes niimoodi koos back to back mängisid. Tol ajal ei olnud sellist duot, alles paar aastat hiljem tulid Dzheimz & Ninja. Siis oli ka väga kõva sõna see, et meil olid plaadid, mida teistel ei olnud.
Miks te üldse DJ-ndusega tõsisemalt tegelema hakkasite? Kes on olnud teie DJ-eeskujud?
D: Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud. Raha ei olnud kindlasti eesmärk, kogu minu teenitud raha läks plaatidele. Ma ei ole kunagi selle eest ostnud riideid või autot vms, see ei olnud teema.
O: Kõik reinvesteeriti. Ma mäletan, et kui mingi pidu ebaõnnestus ja oli vaja jälle plaate osta, siis kuu lõpus pidin ikka oma vanematelt söögiraha laenama, kuigi ma neist juba eraldi elasin.
D: Ma arvan, et sellist otsest eeskuju ei ole olnud, sest me ei ole kunagi sellele mõelnud karjääri plaani kontekstis. Mõjutajaid (kui selliseid) on läbi aastate aga palju olnud. Raul Saaremets ja Vadja Lahari vast enim.
O: Ma pakuksin siinkohal küll ühe nime välja, kes ei saa nii tihti mainimist, see on Erkki Tero. Tema tegi bändi ja mängis plaate ning oli selle esimese laine n-ö underground tegelane. Mina sain temaga tuttavaks juba aastal 1994/95 ja tema oli ka esimene inimene, kelle peol ma 1995. aasta suvel mängisin, kes andis mulle võimaluse esimest korda plaate mängida. Kindlasti ka Vadja Lahari (Vadim Družkov) ja Raul Saaremets, kes on alati olnud eeskuju nii oma muusikamaitse kui ka suhtumisega.
Mis põhjusel te ise üritusi tegema hakkasite? Mis teid motiveeris?
D: (Naljatades) No eks ikka edevus, mis muud.
O: Kui algaja DJ-na oli soov mängida, aga keegi mängima ei kutsunud, siis tuli ise teha. Pidusid hakkasime tegema, kuna meil oli väljundit vaja ja 1998. aastal alustasime regulaarselt pühapäeva õhtuti Von Krahlis Supreme`idega. Seal me ei mänginud trummi ja bassi, vaid hoopis mingeid muid asju, mida meil oli hakanud plaadikogusse ilmuma. 2000ndate alguses korraldasime pidusid ka selleks, et siia välisesinejaid kutsuda. Need olid päris suured üritused, aga seal ei mängitud trummi ja bassi. Kui tuli esimene dubstep`i või UK garage`i laine, siis ma korraldasin Bassikultuuri sarja, kus mängiti ka trummi ja bassi või jungle`it.
D: Minul oli koos Raul Saaremetsaga üritustesari Breed, mida me tegime umbes 1999-2001/2 Enteri nimelises internetikohvikus ja mõned korrad ka Wimbledonis. Kokkuvõttes on meil olnud ka eraldi projekte, mitte ainult koos.
Miks te 2000ndate alguses trummi ja bassi pidude tegemise lõpetasite?
D: Kuna see muusika läks liiga karmiks ja kommertsiks kätte ära, aga meile meeldisid ilusad käigud. Techstep`i aja me käisime läbi, see oligi nagu loogiline lõpp meie jaoks, sest see karm värk oli juba nii karmiks aetud, kõik hakkas korduma ning see muutus igavaks.
Millised on olnud teie kõige meeldejäävamad üritused?
D: Ma mäletan, kuidas ma 1995. aastal kõige esimesel RETi reivil esimest korda ennastunustavalt trummi ja bassi järgi tantsisin, siis mängisid jungle`it Saaremets ja DJ Julius, kes on Ameerikas elav eestlane. Väljas oli suvine varahommik ja päike paistis sisse, kõik oli hästi ilus. Nendel pidudel käis ka ca 1600 inimest. Või siis Taani laeval toimunud reiv 1994 suvel – iga sekund sellel tundus eriline.
O: Meenutada on palju ja minu üks mälestus on 1995. aastast, kui Gilles Peterson esimest korda Eestis Jazzkaarel mängimas käis. See oli Tallinna Kunstiülikooli (toim. hilisema nimega Eesti Kunstiakadeemia) saalis ja kuigi ta mängis pigem sellist tantsupõranda jazz`i ja jazz-funk`i jms, siis oma seti lõpus lasi ta ka Goldie „Inner City Life´i“. See oli minu jaoks selline „katus sõitis“ moment ja selle looga on mul sellest ajast eriline suhe.
D: 1997. aastal Eesti Kunstiakadeemias (toim. endise nimega Tallinna Kunstiülikool) täismajale mängides läks kõlar põlema. Enne meid oli külalis-DJ Inglismaalt, vist Shy FX ja kui meie kord kell 3 oli peale minna, siis me ei andnud ka armu, läksime kohe karmilt peale ja siis tulidki bassikõlarist leegid. Pidu kestis edasi, aga ilma ühe kõlarita. Võimalik, et ka Eesti Kunstiakadeemia trummi ja bassi pidudest on veel teinegi mälestus. Seal olid poodiumite peal neoonvestides vene tüdrukud, kes viled suus öö läbi ennastunustavalt tantsisid. Ja kui hommikul kell 5-6 muusika seisma pandi, siis üks neist tüdrukutest lihtsalt kukkus kokku.
O: Kõige kreisimad trummi ja bassi mängud olid ikkagi suurtel reividel. Ma mäletan mingit 2000ndate alguse Kalinini pidu. Mind kutsuti sinna mängima, aga kuna pidin samal ajal olema Tõstamaal ühel erapeol, siis ütlesin, et ma ei saa mängida. Korraldaja tahtis nii väga mind esinema, et nad saatsid mulle Tallinnast auto järele ja tõid ka pärast tagasi. Ja seal seti lõpuks ronisid vene noored DJ puldi peale tantsima, kõik nõelad hüppasid ja oli totaalne kaos. 2000ndate alguses mängisin koos Kalev K ja Erkki Teroga Narva-Jõesuus mingisuguses suures spordihallis, mis oli tegelikult selline kommertsdiskoteek, see oli ka päris kaootiline kogemus.
Mis oli teie arvates nende reivide ja üldse põrandaaluse tantsumuusika fenomen?
O: See oli praktiliselt ainus võimalus tollal seda muusikat kuulata. Tõele au andes, kui seal RETi reividel käis umbes 1000 inimest, aga underground oli tol ajal 50-100 inimest, siis tegelikult oli seal väga palju täiesti suvalist rahvast. Enamus inimesed käisid siis ikkagi diskodel, kuulasid Best B4`i ja 2 Quick Starti ning tulid siis reividele nagu muuseumisse või loomaaeda.
Kuidas need inimesed teadsid, et sellised üritused toimuvad? Mis tegi võimalikuks n-ö internetieelsel ajal nii suure hulga peoliste ühe katuse alla meelitamise?
D: Rauli saates oli „selle nädala peod“ rubriik, kuhu kõik infot saatsid. Kui sa seal ei olnud või olid hiljaks jäänud, siis võisid arvata, et see pidu ka selle tõttu kannatab. Flaierikultuur oli ka oluline. Alari oli 90ndate lõpust kuni 2000ndate alguseni ka üks peamisi flaierite tegijaid. Tal on ühele Instagrami leheküljele sadu flaiereid kokku kogutud.
O: Flaierikultuur ja plakatid. Tuli kujundada flaier, mida underground ürituste jaoks tavaliselt koopiakeskustes paljundusmasinatega värvilise paberi peale paljundati. Suuremate ürituste jaoks hakati neid mingi aeg ka trükkima, siis läksid ka eelarved suuremaks ja veel suuremate ürituste jaoks tulid juba 4-värvi trükis ning flaierid läksid aina uhkemaks. Ja neid siis levitati erinevates poodides, kohvikutes, kauplustes jm. Suurtel reividel käisid tüdrukud neid käest kätte jagamas, sest reklaami tuli teha.
O: Ajalehed.
D: Ja suust suhu liikuv info.
O: Hiljem kolisid siis kõik internetti, tulid clubarena (toim. enne seda a-reen) ja stereo88, Mutant Disco veebileht, jututoad ja foorumid.
Milline oli kohalik skeene selle algusaegadel?
O: Eesti tantsumuusikaskeene sai alguse, kui indie kontsertide ees ja järel mängiti kassettidelt muusikat. Enamus peod toimusid vanalinna keldrites, algselt Kodulinna Majas, siis ka Laial tänaval Restko keldris, Malemajas, Müürivahe tänava keldris jne. Need ei olnud trummi ja bassi peod, need olid väikesed peod, kus mängiti igasugust underground muusikat. Teatav naiivsus oli nii publiku, tegijate kui ka DJ-de poolt, kuna kellelgi polnud kogemust, keegi ei teadnud, kuidas asju teha ja oli selline katsetamise aeg.
D: Algusaegadel oli nii endal kui ka kuulajatel seda isu rohkem. Iga uus plaat oli elamus, hiljem see kõik kuidagi devalveerus. See on loomulik evolutsioon, aga peamine on see nälg ja uudsus, mis meil endil ajapikku võib-olla kadus ja siis me ise ka juba arenesime edasi muusikaliselt.
Kes olid teie arvates Eesti jungle`i/DnB skeene peamised eestvedajad, olulisemad nimed, keda iga trummi ja bassi muusika austaja võiks teada?
O: Kindlasti oli väga suur mõju Raul Saaremetsa ja Mihkel Roosbergi raadiosaadetel, kuulasime iga nädal neid mõlemat religioosselt. Päris alguses mängis ka Dr Koit trummi ja bassi. Siis veel Vadja Lahari, Aivar Tõnso…
D: Lu:k, Flexus ja Nemos. Väga tugevalt tulid oma käekirjaga sisse Dzheimz & Ninja. Siis tuli juba ka Tjuun In (toim. varasemalt Tune In) eesotsas To-Sha, QBA ja L.Eazy`ga. Tartus olid väga selgelt esindatud Neurophase: Eero Mander, Kalev K, Tristan Priimägi ja Anti Aaver ning hiljem kindlasti ka S.I.N (Sound In Noise) jt. Critikal, enne kui ta hiphopiga alustas. 2000ndatel ka meie oma Eesti poiss Pinball, kes tollal Soomes elas ja kellest sai päris tuntud tegija. Stare ja Focus ehk siis Arvo Kukk ja Karel Kattai, kes olid meie koolivennad, aga meist nooremad.
O: Ka varajane Out-Or`i looming oli kuskil seal piiri peal. Siis veel Phibs ja mingid tüübid, kes tegid sellist karmimat asja ja korraldasid suuri pidusid. Andrese vend, Kristjan Vosmani oli üks põhimeestest, kes esimesed RETi reivid ja Katlamaja peod korraldas. Olid veel Pirita Topi peod ja mingid Velodroomi peod 1995. aasta suvel. Tallinnast väljaspool oli ka suur jungle`i ja DnB fänn Dr Valz, kes alguses Rakveres tegutses ja hiljem Viljandis palju pidusid korraldas.
Kuidas see suur muusikaarmastus on mõjutanud teie valikuid elus?
D: Halvasti. Meil on mõlemal siiamaani üsna suur plaadikogumise tuhin. Ma võin öelda, et minu vaba raha läheb jätkuvalt plaatidele, Alaril natukene vähem.
O: Mind on see väga mõjutanud, sest tänaseks on mul koos partner Ukuga disainibüroo AKU. Disainitööni jõudsin ma puhtalt läbi flaierite kujundamise, see on olnud väga pikk teekond aastast 1995, mil ma enda esimese flaieri paljundusmasina, kääride, liimi, vildika ja paberi abiga valmis tegin. Järgmised tegin juba arvutiga. Minu jaoks sai sellest pidude reklaamimise vajadusest lõpuks töö.
Millest sai alguse teie huvi vinüülide kogumise vastu?
O: See oli tol ajal ainuke võimalus, kuidas seda muusikat hankida. Teine võimalus oli osta CD-si või kassette, millele plaatide pealt ümber lindistada. Meie sõber Erkki Tero töötas tollal Uuno raadios, mille stuudios me vinüülidelt ümber käisime lindistamas. Laenasime Raul Saaremetsa käest mingi kümme plaati, mis kõik siis seal kassettide peale ümber sai võetud.
Kui suured on teie plaadikogud?
O: Vinüüle oleme mõlemad üsna agaralt kogunud ja oleme proovinud ka seda kogust vähendada. Minul on täna kindlasti vähem plaate kui Andresel.
D: Mul on kahes osas need plaadid, ühed on müügiks ja teised on mulle endale. Kokku umbes 8000-9000.
O: Minul on umbes 2000 plaati. Ma oleksin ehk isegi õnnelikum, kui neid vähem oleks. Probleem on tekkinud sellest, et me oleme n-ö kõigesööjad, meile on huvi pakkunud hästi erinevad muusikastiilid ja -ajastud ning siis on neid kokku rabatud.
D: Mul on väga laia spektriga, peamiselt vana muusikat ja viimasel ajal isegi klassikalist muusikat, džässi, soul`i. Siiamaani ka vana trummi ja bassi, aga me oleme ikka sinna `94-`96ndatesse kinni jäänud. Ei ole vist stiili, mida meil ei oleks.
O: Minul päris sellist klassikalist goa-trance`i kodus ei ole, aga kõike muud on, nt kantrit ja klassikat jne.
D: Metalit mul ei ole.
O: Mul on metalit ka.
Mis on kõige erilisem plaat teie kogus?
D: Robo vs Lu:k´i plaat, mis tuli välja 1995. aasta septembris, mäletan, et käisin seda Bel Airis ostmas, seda tehti vist ainult 50 või 100 tükki. Tänaseks on see hästi hinda läinud.
O: See on esimene 12” plaat, mille ma ostsin sellelt samalt bussireisilt Londonisse, mille käigus erinevates Euroopa linnades peatuseid tehti. Amsterdamis mina linnaekskursioonile ei läinud, vaid üritasin omal käel plaadipoe üles leida. Siis ei olnud internetti, Google Mapsi ega kaarte, aga seal oli mingisugune rääbakas kodutu kutt, kes teadis mingit plaadipoodi ja sinna viimise eest raha küsis. Sellest plaadipoest, kuhu ta mind viis, ostsin ma ühe plaadi ja see oli A Guy Called Geraldi „Finley’s Rainbow“ singel. See ei ole super haruldane ega rahaliselt väga väärtuslik plaat, aga minu jaoks on ta äärmiselt oluline ja eriline just seetõttu, kuidas ma ta endale sain ja ka sisuliselt meeldib mulle väga. Inimesed, kes teise Buriali albumi peale pikali kukkusid, võiksid A Guy Called Geraldi „Black Secret Technology`t“ kuulata. Mul on sellest olemas kõige esimene pressing, mis ongi halvema masteriga ning tänu sellele ka natukene mudase saundiga, mis mulle isiklikult meeldib.
Kust te praegusel ajal vinüüle ostate?
D: Internetist, põhiliselt Discogsist ja second-hand vinüüle. Ja me mõlemad naudime välismaal käies ka plaadipoodides käimist.
O: Eestis ka plaadipoodidest.
D: Jah, nii palju kui neid on, mõned ikka on. Aeg-ajalt käime Tallinnast väljas kuskil antikvariaatides plaate otsimas.
O: Mina olen viimastel aastatel peamiselt second-hand plaate ostnud.
D: Alari on viimasel ajal vana jungle`it ostnud, kui mõjutustest rääkida, siis ta on ka mind natukene selle juurde tagasi toonud.
Kas on mingi muusikažanr, mis on teil eriti hinges või mille juurde alati tagasi jõuate?
O: Minu jaoks on see kindlasti kuldse ajastu ehk 1994-1996 jungle ja mul on tegelikult väga kahju, et ma sellest eemaldusin just siis, kui need plaadid olid ka mõistliku hinnaga saadaval. Täna on kõik selle avastanud, et see on ikkagi väga lahe muusika ja nüüd on need plaadid väga kalliks läinud. Lisaks meeldib mulle enamus 80ndate aastate alguse muusikast, ehk siis põhiliselt UK post-punk oma igasugustes variatsioonides, mis kindlasti on, kui seda vereliini nüüd jälgida, ka jungle`it kuidagi mõjutanud, ja teiselt poolt siis Ameerikast boogie, mis on selline veidram elektrooniline disko, need on asjad, mis mind ikka ja jälle kõnetavad ja Jamaica muusika – eriti dub – ka kindlasti.
D: Sama.
Mis kanalite kaudu te tänapäeval jõuate muusikani, mis teid huvitab?
D: Me mõlemad kuulame internetist muusikat: internetiraadiot, Ida raadiot, Mixcloudist mikse. Digitaalset muusikat ei osta me vist kumbki.
O: Minu jaoks on väga selged need wormhole´id diggerite jaoks, kuhu ma kukun: Discogs, YouTube. Kui seal kaevama hakata ja vaadata, mida see algoritm sulle jälle ette söödab ning kui leiad ka sealt midagi, siis see võib hiliste öötundideni kesta.
Kas te olete ka produtseerimisega tegelenud, mõne loo sahtlisse kirjutanud?
D: Mina remiksisin Critikali esimesel albumil ühte lugu, ma ei ole selle üle ülemäära uhke. See on ka põhjus, miks ma ei ole rohkem teinud, kuigi olen ka hiljem olnud taustatantsija ansamblis Lobsand Dorje. Võin neid plaate ette ja taha mängida, aga muusikat teha ma väga ei taha. See on selline pealehakkamise asi, aga kuna ma ei ole väga sina peal selle tehnoloogiaga, siis minu jaoks on see kõik aukartust äratav. Me pole ka kumbki väga edevad, oleme mõlemad olnud sellised alalhoidlikud.
O: Me ei ole ka musikaalsed, minul täiesti puudub igasugune muusikaline kuulmine. Meie jaoks on võib-olla plaatide kogumine olnud põnevam ja võtnud ära kogu selle aja, energia ja raha. Mingeid ideid vahel käib peast läbi ja mõtled, et võiks ka ikka proovida, aga siis kuuled, et kõik on juba palju paremini ära tehtud. Kunagi olin ma klassivend Paavo Eensaluga grupeeringus Quite, tegin põhiliselt vorstivõileibu. Kuna minul oli lauatelefon, mida temal ei olnud, ja meil oli vaja Raulile demo saata, mille peale pidi telefoninumbri panema, siis oligi mul põhjust bändis olla. Quite tegi ka ühe DnB loo nimega „Unreal City“, mis oli esimese Vibratsiooni kogumiku peal ja vokaali sämpli selle loo jaoks leidsin mina. Koos me produtseerisime, nii et Paff oli stuudios ja mina jõin sõber Timiga kuskil õlut. Olen ka koos Dzheimzi ja Ninjaga ühte lugu alustanud, sämplisime ühe trummibreigi, kuni aeg otsa sai ja rohkem me stuudiosse ei jõudnud.
Mis teid jungle`i/DnB juures köidab?
O: Minu jaoks on see kindlasti erilisus, mis tulenes tempost, see energia, aga samas ka kontrast karmi ja ilusa vahel ning kindlasti võlus ka tugev bass. Kui proovida intellektuaalseks minna, siis enamus stiilide puhul on see maagiline hetk nende algusaeg. Produtsentidel on siis veel väga palju ideid ja nende oskused ei ole veel nii tasemel, kõik alles katsetavad ja proovivad. Jungle`i jaoks on see aeg kindlasti `93-`96, kus on väga palju sellist lahedat vabadust selles muusikas.
D: Ma ei oskaks paremini öelda. Piirideta muusika.
Millal te viimati oma settides trummi ja bassi mängisite? Kui keegi teid täna mängima kutsuks, kas oleksite kohe nõus või mõtleksite selle üle järele?
O: 2018. aasta Sõru Saundil mängisime.
D: Minu meelest mängisime mõned kuud tagasi pool tundi ka raadios „Jazzitup`is“. Aga kui kutsutakse, siis muidugi läheme.
O: Mina olen viimasel kahel-kolmel aastal jungle`it kokku ostnud rohkem kui eelneval kümnel aastal kokku. See on rohkem ostmise rõõm ja kodus kuulamiseks, aga kui keegi kunagi jungle’it mängima kutsub, siis on need plaadid mul olemas.
Kas teil on plaanis tulevikus ka pidusid korraldada?
O: Me oleme ise juba päris palju korraldanud. Tänaste töökohustuste ja pere kõrvalt väga ei viitsiks selle korraldamisega tegeleda, see on ikkagi närvipinge ja lõpuks on ka elu näidanud, et kui sa oled korraga kahes rollis, promootor ja DJ, siis see ei ole kõige mõnusam. Tahaks ikka kohale minna, nii et sulle on kõik asjad kenasti üles pandud, saad oma seti ära mängida ja joogikupongid taskusse.
Mis eristab teie arvates head DJ-d halvast DJ-st?
D: Selektsioon on kõige olulisem, sest päeva lõpuks jääb sulle peost meelde muusika, mitte niivõrd see, kui hästi keegi miksis. Meie isegi rõhusime sellele, et terve lugu on tähtis, kui lugusid pikemalt mängisime, ei olnud seda kiiret miksimist.
O: Mina tahaks, et DJ-l oleks oma saund või mingi touch. Pigem ikkagi see, kui keegi oskab häid lugusid mängida, väga ootamatuid asju kokku panna ja lihtsalt head vibe`i tekitada ning eks see ole lõpuks ka maitse asi, mis muusika sulle meeldib.
D: Heas mõttes ootamatus on oluline, sellele ma arvan, et paljud ei mõtle.
O: See on riskide võtmine, et sa ei lähe nii kindla peale välja. Kaasaegne muusika mulle tihti ei meeldi, kuna see on liiga hästi tehtud, fantaasiale jääb vähe ruumi. Kõik on perfektne, kõik oskavad liiga hästi muusikat masterdada ja miksida. Nii produktsiooni kui ka DJ-nduse osa on liiga lihvitud ja kalkuleeritud, et sa näed seda mustrit juba läbi. Tantsumuusika on minu jaoks üldse väga introvertne kogemus. Endaga üksinda olemise kogemus. Lähed kõlari äärde, paned silmad kinni ja lased muusika sisse. Tänapäeval on aga DJ staar, tahetakse tähelepanu ja tehakse selfisid. Minu jaoks on ikkagi muusika ja sellega kahekesi olemine oluline.
Mis teid kahte peale muusika veel ühendab? Mis on teie pikaajalise koostöö saladus?
D: Muusika osas oleme mõlemad olnud kõigesööjad. See on meid pidevalt pinges hoidnud. Oleme alateadlikult otsingutel ning neid etappe ja faase on meie mõlema elus olnud erinevaid. Tänapäeval me ju enam ainult muusikast ei räägi, me arutleme igasugustel teemadel, nt poliitika ja ühiskondlikud valupunktid.
O: Tegelikult ei ole plaadimängimine meie kummagi jaoks põhitööks saanud, see on alati rohkem nagu hobi olnud. Algselt kooli, siis ülikooli ja töö kõrvalt. Meie jaoks pole see kunagi olnud elatise teenimise allikas ja võib-olla seetõttu oleme saanud ka seda kergemalt võtta. Me ei ole sellega rikkaks saanud ja omavahel tülli läinud. Ma arvan, et me oleme inimestena lihtsalt omavahel sobinud. Ja kuna Andres on ka vahepeal väga palju välismaal olnud, siis hea suhte saladus on, et üksteisele tuleb ruumi jätta.
