Augustikuu lõpus käisime Raadiomaja stuudios vestlemas legendaarse raadiohääle ja DJ Raul Saaremetsaga. Uurisime, milline roll oli temal Eesti trummi ja bassi skeene tekkes ning millised on tema mõtted ja muusikavalikud tänasel päeval.
Oled inspireerinud väga paljusid Eesti trummi ja bassi DJ/produtsente muusikat looma ja mängima. Kuidas sa ise trummi ja bassini jõudsid ning mis sind selle juures köitis?
Trummi ja bassini jõudsin ma siis, kui seda veel trummiks ja bassiks ei nimetatud. Päris alguses oli tema nimi breakbeat ja siis sai sellest jungle. Aga alguse sai see täpsemalt nii, et mul olid Inglise kirjasõbrad, kes saatsid mulle mixtape`e, millest mitmed olid piraatjaamade salvestused. Tänu nendele mixtape`idele sain maitse suhu. See oli just see aeg, kui Londonis hakkas jungle üle võtma ja tuli sellise enneolematu lainena peale. Võib julgelt öelda, et see oli üks suurimaid muusikalisi uuendusi, mis üldse juhtunud on, vähemalt populaarmuusikas või siis elektroonilises muusikas kindlasti. Mul oli ka selline kuulus sõber Inglismaal BBC Radio 1-s nagu John Peel, kes saatis mulle plaate, mille hulka sattus ka päris palju jungle`it ning trummi ja bassi. Kuna mul oli endal saade, siis loomulikult ma hakkasin neid ka kohe mängima.
Millised olid need momendid, millele sa tagasi vaadates võid öelda, et mõjutasid siinse skeene teket?
Esimest korda, kui avalikult Eestis üldse jungle`it mängiti oli 1994. aasta Rock Summer, kus ma esinesin oma bändiga Röövel Ööbik. Ma ei oska öelda, kui palju seal täpselt rahvast oli, aga seal võis olla kümneid tuhandeid inimesi. Meile oli esinemiseks antud umbes 40 minutit, millest me tegime pool tundi ära ja siis ma panin lõppu oma kasseti mängima. Selleks oli üks piraatjaama salvestuse mixtape, ja sõber, kes mulle selle salvestas, tegi ka veel sellise pulli, et helistas sinna samasse raadiojaama ja palus meid eestlasi tervitada. Kogu sellest suurest helisüsteemist kostus tuhandetele inimestele mingisugune neile arusaamatu muusika, sest enamike jaoks see oli midagi täiesti ebareaalset ja siis ühtlasi tuli ka see tervitus seal ära.
Teine avalik esinemine, mille kohta olen hiljem inimestelt kuulnud, et see neid on mõjutanud, oli Prodigy esinemine Linnahallis. Mind kutsuti neid soojendama ja mulle öeldi, et ma pean seal mängima 40 minutit, kuid millest kujunes lõpuks poolteist tundi, kuna Prodigy jäi hiljaks. Seal oli väga palju lapsi, sest Prodigy oli ikkagi tiinekate lemmik. Need lapsed nii ootasid juba, millal Prodigy tuleb ja siis mina mängin seda mingit koledat, kurja muusikat. Seal ma saan aru, kuidas see võis mõjutada inimesi. Need, kes käisid 12-13 aastasena Prodigy kontserdil oma vanematega, kuulsid trummi ja bassi esimest korda oma elus. Kuna ma seal nii pikalt pidin ees mängima, siis seal laste hulgas oli väga palju neid, kes hilisemal perioodil hakkasid tõsisteks trummi ja bassi sõpradeks.
Ja muidugi raadiosaade ka, kus ma mängisin päris palju trummi ja bassi, eks see kindlasti ka mõjutas inimesi. Muidugi peame endale aru andma, et tegemist oli internetieelse ajaga. Raadiosaade oli tol ajal ainuke kanal, kus midagi sellist tuli ega keegi teine jungle`it ning trummi ja bassi siis ei mänginud. Alles hiljem hakkasid tulema inimesed peale. Eks ma olin selles mõttes tõenäoliselt esimene jah. Ja eks ma olin ikkagi ka fanaatik, mingis mõttes olen siiamaani ning uue muusika hankimine oli mu elu kõige tähtsam asi. Ükski muu asi ei huvitanud mind nii palju, kui uus muusika ja siis sai ka kõvasti vaeva nähtud.
Keda sa veel esile tooksid, kes sinu arvates on siinse skeene arengus olulist rolli mänginud?
Populariseerimise kohapealt oli kindlasti Lu:k. Mina ausaltöeldes ei usu, et üheski meie naaberriigis oleks selline jungle artist, kes ei esine küll tihti, kuid kelle lugusid teab publik peast ja “röögib” neid kaasa. Ta mängib oma lugusid kassettide pealt ning need lood on väga hästi tehtud. Selles mõttes on Lu:k väga eriline artist ning on natukene kahju, et uus põlvkond teda võib-olla liiga hästi ei tea, aga nad võiksid teda üle kuulata küll. Kui nüüd just vanadest tegijatest veel rääkida, siis kohati oli väga hea ka Flexus. Nad mõlemad on esimese põlvkonna artistid, keda peab kindlasti esile tooma.
Sind on nimetatud ka “Eesti trummi ja bassi isaks”, kuidas sa sellesse suhtud?
Ma ei ole kunagi pretendeerinud sellele. Ma ei ole tahtnud seda scene`i n-ö ühegi kandi pealt omada ega suunata või midagi. Mul lihtsalt on oma maitse ning seda ma mängin ja ongi kõik. Ma olen selles mõttes reetur, et mulle meeldivad igast muud muusikastiilid ka. Üldiselt on nii, et kui mingisugune stiil avastatakse, siis ollakse sellele hästi truu ja kõik muu ei kõlba kusagile. Aga mul on jälle nii, et kui miski asi on huvitav, siis see mulle meeldib ja ma ei suuda ühele asjale truu olla. Truu pead sa oma naisele või mehele olema ja kõik muu on teisejärguline.
Kui tihti sa tänasel päeval mängid oma settides trummi ja bassi?
Trummi ja bassi mängin tänasel päeval oma settides väga vähe. Üheks põhjuseks on see, et mulle meeldib sedasorti trumm ja bass, mis ei ole kõige populaarsem tänapäeval. Minu jaoks on täiesti võõras see pop ja lauluga asi, ma isegi ei taha seda trummiks ja bassiks nimetada, see on lihtsalt mingi kiire popmuusika. Mulle näiteks meeldib, et jungle on jälle tagasi tulnud ja mul on ka mitmeid häid sõpru Inglismaal, kes teevad täiesti fantastilist jungle`it, enneolematult head asja. Uus jungle on nagu seesama vana, kuid kuidagi konsentreeritum ja saundid on paremad ehk siis kohati ikka veel parem, kui see vanasti oli. Mul ongi plaan nüüd järgmisel suvel, kui ma teen paari festivali, üheks neist on Kalana Saund (praeguse nimega Sõru Saund), et sinna teha jungle lava. Mul on juba mitme inimesega räägitud, kes kõik juba ootavad järgmist suve, et saaks tulla mängima.
Kuidas sul fännidega lood on? Oled sa kunagi fännikirju saanud?
Vanasti sai mingisuguseid sõgedaid kirju küll inimestelt, kui raadio oli veel see kõige tähtsam meedia. Mul on muidugi kõik need kirjad veel alles, ma just koristasin garaaži ja siis vaatasin, et see suur kast nende kõikide käsitsi kirjutatud kirjadega on alles. Seal on mõned kirjad küll natukene sellised, mille sisust ma ei taha isegi rääkida.
Kas raadiosaadet “Tramm ja buss” oled jäänud edasi tegema pigem missioonitundest?
Jaa! Seal ma saan ka mängida neid asju, mida võib-olla ehk liiga palju ei mängita. Igasuguseid minimal lugusid ning ka neid 160 bpm biite, mis on (mingisugused) hübriidid technost ja jungle`ist või siis footworkist ja jungle`ist. Neid huvitavaid tegijaid on loomulikult endiselt väga palju, aga nad ei domineeri, mis ongi hea. Et ma mängin seda ja teinekord mingeid vanemaid asju ka. Sound In Noise`iga me vaheldumisi seda saadet teeme.
Alguses sai neid helisid kuulda ju saates “Vibratsioon”. Mis hetkel tekkis vajadus teine saade kõrvale teha?
Siis kui hakkasid toimuma juba trummi ja bassi reivid oli selge, et aeg on küps ning võib rahulikult selleks eraldi saate ka teha. See oli 90ndate keskel ja teise poole alguses, kui trummi ja bassi reivid olid tegelikult massiivsed. Näiteks RETi ja Zelluloosi tehase reivid, kus oli ikkagi väga palju rahvast.
Kui oluliseks sa pead skeene ajaloo tundmist?
Põhimõtteliselt ega see kahjuks ei tule, kui sa tunned ajalugu ka. Sealt võib võtta midagi üle, aga samas see ei ole liiga oluline. Tore on teada, et meil 90ndatel siin ikkagi väga ägedaid asju toimus. Kui ma nüüd millegi üle peaksin kas just rahulolu, aga mingisugustki head tunnet tundma, siis selle üle, et Eesti ei olnud ajast maas koht võrreldes näiteks Soomega, kus ei toimunud ju mitte halligi, kui siin juba kõik toimus. Soomlased käisid siin vaatamas, mida tehakse ja siis hakkasime koostööd tegema. Kutsusime koos siia artiste, kes mängisid reedel siin ja laupäeval Helsingis. Selline koostöö oli täiesti tavaline ja siis mingi hetk see lagunes jälle ära, hakati omaette asju ajama. Aga Eesti selles mõttes oli ikkagi esirinnas ja see on minu arust väga oluline.
Kui hästi oled sa kursis Eesti trummi ja bassi skeenes hetkel toimuvaga?
Ma kuulen, et hästi palju tuleb sellist popi. Tehakse küll väga kvaliteetset, kuid teistest mitte väga erinevat asja, aga see on mu eluaegne probleem olnud, kui piirdutakse ainult sellega, et tehakse täpselt sama kvaliteetselt ja samamoodi kõlavat asja nagu kõik teised praegu Inglismaal, kuigi trumm ja bass pole ammu enam mingi Inglismaa asi.
Kas see on uuema aja probleem, et kardetakse eristuda?
No minu jaoks on see alati olnud probleem ja see mul ka probleemiks jääb. Thing näiteks mulle väga meeldib, teda ma tean ikka täitsa algusest peale. Ta on Eesti mõistes selline teistmoodi tüüp, tema ei karda täitsa oma asja teha ja minu arvates on ta ka tänu sellele edu saavutanud. Tema ees müts maha!
Tänapäeval on populaarne muusikat ise välja anda ehk siis plaadifirmad vs do it yourself. Kumba sa pooldad?
Mina pooldan ise välja andmist sajaga, minu arvates on see väga lahe. Kui mul oleks rohkem aega ja võimekust, siis tegelikult ma tahaksin väga kuulata täielikul äärealadel olevaid asju. Neid, millel on SoundCloudis olematu arv fänne. Niimoodi ma olen avastanud lugusid, mida ei tea mitte keegi ning siis on küll tunne nagu oleksid kulda leidnud. SoundCloudis on võimalik ikka igasugu asju leida.
Toimetad sa ise ka plaadifirma või plaadifirmadega?
Ei, mul on neid ikkagi ainult üks – Porridge Bullet.
Oled sa kunagi mõelnud näiteks Eesti trummi ja bassi kogumiku väljaandmise peale?
Ma praegu hea meelega teeks jungle kogumiku, kui tuleks piisavalt palju head musa, mis eristuks tavalisest raadio popist. Arvan, et kui üldse midagi välja anda, siis peaks see olema midagi sellist, mida maailmas veel pole tehtud.
Salvestatud muusikast rääkides, kumba formaati sa eelistad, kas füüsilist või digi?
Ma saan aru jah, et digi on õudsalt mugav, aga mina olen vinüüli sõber, olin ka siis, kui see moes ei olnud. Õigus on ka nendel, kes ütlevad, et lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam muusika, mitte vahendid.
Aga mulle natuke meeldib see ütlus, et kui sa tahad teada, kes on DJ, siis tuleb talle ette panna kaks grammofoni ja pult. Kui ta nendega mängida oskab, siis on ta DJ ja kui ei oska, siis ta ei ole DJ. Paljud nimetavad end tänapäeval DJ-deks, kes seda tegelikult ei ole.
Milline plaat sinu isiklikust plaadikogust on sulle kõige suurema emotsionaalse väärtusega?
Neid olulisi plaate on väga palju, kuid kõige lemmikum plaat üleüldse on A Guy Called Gerald`i “Black Secret Technology”. See on nii eriline plaat, et mul on sellest kõik versioonid ning ka 2 kasseti varianti. Aeg-ajalt, kui jungle`i ajaloost räägitakse, tõstetakse seda albumit esile ehk siis ma pole ainus, kes arvab, et see on väga eriline plaat. See on hästi müstiline plaat, mis läheb ajaga aina paremaks, võiks öelda isegi, et see on nagu teiselt planeedilt siia tulnud. Ta oli juba tollal ajast eest ja mõjub ka praegu selliselt.
Kas sul on mingid kindlad kohad, kust sa uut muusikat leiad?
Mul on paar plaadipoodi, kes teevad sellist tõsist kuraatori tööd. Nende kohta võib öelda, et nad müüvad väga spetsiifilist muusikat ning ma usaldan nende maitset. Näiteks ma jälgin, mis toimub Boomkatis. Ja ma saan muidugi jubedates kogustes promosid.
Soovitan noortel ka rohkem raadiosaateid kuulata, seal tehakse see eeltöö ära.
Lõpetuseks küsiks, mida sina arvad, mis on tänapäeval kõige olulisem, et muusikamaailmas läbi lüüa?
Nii kurb kui see ka ei ole, aga tutvusi on vaja. Isiklik suhe on see, mis on oluline. Loomulikult on kõige tähtsam, et su muusika peab hea olema ja teistest eristuma, aga paraku tihti sellest ainult ei piisa. Selleks, et see jõuaks sinna, kuhu ta peab jõudma, on vaja isiklikku kontakti – sellest on küll kahju, aga nii see on.
