Eero Mander ja Kalev K on Tartu trummi ja bassi skeene raudvara, kelle panus on eeskujuks ja oluliseks verstapostiks ka nooremale generatsioonile.
Mis teile jungle`i/DnB muusika juures meeldib?
Eero Mander (edaspidi E): Mulle meeldib, et trummis ja bassis on palju varjundeid. Selles on olemas rütmi põhi ja bassikäigud ning see kannab ise edasi. Just see repetatiivsus, selline hüpnootiline element on minu arvates tantsumuusikas A ja O. Minu jaoks on trumm ja bass toores ja minimalistlik.
Kalev K (edaspidi K): Jungle meeldis mulle alguses just nende uute põnevate rütmide pärast, mis olid täiesti hullumeelsed võrreldes varem olnuga. Ja siis ka need täristamised ja megalahe bass, mida ma klubiväliselt väga tihti ei kuulnud, sest mul ei olnud kodus väga korralike kõlareid. Mingisugune x-faktor oli veel, mida ma ei oskagi seletada. See oli muusika kehale, see tuli ja laksas.
Kes või mis on olnud teie muusikalised mõjutajad? Kuidas te selle muusikani jõudsite?
E: Ma arvan, et päris algusaastatel vast kõige rohkem raadiojaamad. Kindlasti mängis siin olulist rolli Saaremetsa „Vibratsioon“, mis oli üldse väga tähtis kogu Eesti alternatiivse tantsumuusika jaoks. Ja välismaalt Londoni piraatraadiojaamad, mitte konkreetselt mingi isik sealt, vaid see üleüldine foon. Sest ega kuskilt mujalt sellist muusikat kätte ei saanud.
K: It`s a London thing. Jungle muusika jõudis siia 1993. aasta paiku põhiliselt kassettidega Londonist. Kui keegi käis Londonis, siis ta lindistas ja tõi endaga kuulamiseks kaasa sealsete piraatraadiojaamade salvestusi kassettidel. Lisaks Saaremetsale oli veel Mihkel Roosbergi saade (toim. „Helisev muusika“), mis oli põhimõtteliselt sarnane asi. Tartusse tuli kassette Karlo Funki jt kaudu peamiselt Tallinnast. Ja mina lindistasin MTV Party Zone`i saatest ka mingeid asju. Meieni ei levinud Soome raadio ja John Peeli saade, kus ta sellist moodsamat muusikat mängis.
E: Mina olin kõva metali mees ja üritasin siin üldse metali skeenet arendada. Trummile ja bassile ülemineku algus oli mul päris agressiivne, siis oli nt selline gabber`i ja hardcore`i kollektiiv nagu C-Tank. Sellest hakkas mul arenema – hardcore, breakbeat ja siis tulid veel igasugused asjad.
Kuidas ja milliste kanalite kaudu te 90ndatel plaate hankisite?
E: Kõige olulisem kanal oli otse plaadifirmadest promoplaatide saamine. Kuna ma teadsin, et DJ-dele saadetakse promosid, siis ma mõtlesin, et ega me kehvemad ole, meil on ka neid promosid vaja. Ja siis ma ühel hetkel lihtsalt hakkasin neile kirju saatma, et meil on siin väike tore arenev pidudesari, kõik on veel päris alguses ja oleme just Nõukogude Liidust välja murdnud. Üllataval kombel plaadifirmad reageerisid sellele ja saatsid promosid. Neile tundus see päris hull värk, et keegi siin midagi sellist teeb.
K: Keegi tõi meile pika nimekirja, kus olid kirjas plaadifirmade nimed ja aadressid, e-maile siis ei olnud.
E: Raadiosaadetest sai ka aimu, millised plaadifirmad on olulised. Aga elevus oli suur, kui ühel hetkel hakkas neid plaate palju tulema. Käisin siis Miina Härma koolis (toim. varasemalt Tartu Linna 2. Keskkool) ja mulle oli iga päev post nr 23, mis oli väike postkontor seal vaksali juures. Helistasin sinna ja vahetunni ajal läksin järgi, patakas plaate jälle käes, nii et iga nädal oli midagi uut mängida, mis oli äge. Ja mitte ainult trummi ja bassi plaate, vaid me saime Network Recordsilt ka house`i jms. Sealt tuli ikka väga palju häid plaate.
K: Nad ei olnud lihtsalt plaadifirma, nad esindasid mingeid väiksemaid USA plaadifirmasid ja olid UK-s n-ö maaletoojad, seepärast tuli sealt ka USA house`i ja garage`i. Ja sealt tuli ikka mitu aastat väga palju support`i.
E: Nende peal me ju tegelikult elasimegi.
K: Tartu sai tänu sellele n-ö pildile, ilma nende kontaktideta poleks midagi juhtunud. Meil oli oma Moving Shadow (toim. UK plaadifirma) ja house`i otseliin, mida Tallinnas ei olnud ning tänu sellele Tartuga arvestati. Oma raha eest poleks me olnud võimelised midagi ostma, sest peol teenitud raha eest oleks kamba peale heal juhul ühe plaadi saanud.
E: Me oleks edasi jäänud sinna kassettide peale.
K: Elatustase oli siin ikkagi teine võrreldes UK-ga. Näiteks, kui ürituse pilet oli 5 krooni ja peol oli sada inimest, siis tuli kokku 500 krooni, millest pidi midagi ka klubile ära maksma.
Millal te pidude tegemisega alustasite?
K: Päris esimene Neuronphase`i pidu, mida me kõik koos (toim. Anti Aaver, Kalev Kääpa, Eero Mander ja Tristan Priimägi) tegime, toimus 1993. aastal Miina Härma Gümnaasiumi keldris. Suurem osa lugusid tuli seal gabber`i kogumiku pealt, gabber oli mingil hetkel hästi oluline, aga see läks ruttu üle.
E: See oli väga raju muusikaga alternatiivne koolidisko. Sellest esimesest peost saime indu juurde pidude tegemisega jätkata. Ja siis hakkas vaikselt ka sõna levima, et toimuvad sellised teistmoodi ja ägedad peod. Ka publik oli väga mitmekesine, inimesi oli täiesti seinast seina. See oli ikka hämmastav, mis rahvas sinna kokku tuli.
K: „Vanemuise futuristid“ oli üks seltskond Tartu Vanemuise teatris töötanud 80ndate synth popi jm elektroonilise muusika (mida tollal ka futuks nimetati) fänne, kes tõid meile lahedaid valgusteid eksperimenteerimiseks.
E: Me võtsime ka füüsika klassist stroboskoobi, mida me ei tagastanud.
K: See oli selline väike, millel sai kiirust reguleerida ja see jäi tükiks ajaks meie kätte. Ma ei tea miks, aga me panime sellele stroboskoobile nimeks Peetrike. Kui muu tehnika alt vedas, siis Peetrike vedas ikka välja.
E: 1993. aasta teises pooles (suve lõpus) tegime juba oma esimese peo Illusioonis.
Kes olid teie eeskujud nii DJ- kui ka promootorikarjääri algusaegadel?
E: Algusaegadel neid ei olnud. Ja promootorina ei olnud eeskujusid ka kusagilt võtta, kõike tuli ise teha. Oli hästi palju avastamist ja oma vigadest õppimist. Kuna need peod tulid meil päris hästi välja ja inimesed ootasid neid, siis see kannustas edasi minema ja meil endal oli ka huvi teha.
K: See oli ikka armastus, mitte raha…
E: Jumal, me ei saanudki sealt raha, see ei olnud üldse tähtis. Oluline oli muusika. Ei saa ka öelda, et Tallinna seltskond oleks kuidagi eeskujuks olnud, sest me tegime neid asju paralleelselt. Saaremets vist alustas natuke varem, aga Kalev oli ka meil juba varakult tegija.
Kas see linnalegend vastab tõele, et Eero Mander leidis Tallinna rannast rahakoti, mille vahel oli dollaripatakas ning selle eest ostsite oma esimesed Technicsi mängijad Tartus?
E: Oli küll nii jah. Ma ei mäleta täpselt seda summat, aga see oli Rock Summeri aegu, kui ma kuidagi Pirita randa sattusin. Seal oli maas rahakott, mille vahel ei olnud ühtegi dokumenti, olid ainult mõned dollarid. Ma tükk aega mõtlesin seal rannas, et see on nii kahtlane ja äkki keegi jookseb põõsast välja, kui ma selle ära võtan. See oli veel selline aeg, kus võis taolisi asju juhtuda. Aga et seda raha mitte omakasupüüdlikult ära raisata, siis mingis osas aitas see Technicsite ostu finantseerida.
K: Sel ajal olid Technicsid väga kallid. Nad maksid põhimõtteliselt sama palju kui nad praegu maksavad, aga nende plaadimängijate ost oli tohutu investeering, kuna inimeste sissetulekud olid siis umbes 10 korda väiksemad. Meil avanes päris hea võimalus, ostsime need Tartu Q Raadiost, millele oli humanitaarabi korras igasugust tehnikat saadetud, aga neil endal ei olnud vinüülplaate, mida mängida.
Mille pealt te enne Technicseid miksisite?
E: Me õppisime kuidagi ära vene plaadimängijate Vegadega miksimise, mis oli beltdrive`i peal miksimine.
K: Nendel vene plaadimängijatel oli üks nupp, millega sai päris palju kiirust muuta: pluss-miinus mingisugune 6% kindlasti.
E: Aga esimene pidu oli kassettide pealt ja sellega unusta ära igasugune miksimine. Juba kassettide pealt lugude otsimine on keeruline. Jätad enam vähem selle järgi meelde, kui palju on veel linti jäänud ja selle järgi otsid.
K: Kassetid kerisin ma kodus õigetesse kohtadesse, märkides ära sekundid, millal peab vajutama. Ja siis live´is programmeerisin paberile ja panin kasseti õigel hetkel käima.
K: Technicsid saime alles 1994. a lõpus või 1995. a alguses.
E: Raul Saaremetsal olid Eesti esimesed Technicsid. Mäletan, kui Saaremets üks päev nende oma Technicsitega kohale tuli – issand, ta oli ikka selline boss!
K: Mina töötasin tol ajal veel valvurina Illusiooni kinos. Jäin sinna ööseks maja valvama ja olin nende Technicsitega ühes ruumis ning siis öö otsa imetlesin neid.
Kas te väljaspool Tartut, teistes Eesti piirkondades, ka mängimas käisite?
E: Tallinnas me väga tihti mängimas ei käinud. Seal oli võib-olla mingi rivaliteet ka mängus, kunagi oli Tallinna ja Tartu vahel rohkem kiskumist.
K: Narvas oli ka oma skeene, artistid käisid seal Peterburist mängimas.
E: Nad hoidsid seal omaette, meil oli Tallinnaga suhtlust rohkem kui Narva või Pärnuga.
K: Aga kuna meie Tartu pidudel käisid ka vene poisid Ida-Virust, siis nende kaudu levis info sinna ja kutsuti Narva klubi Gagarinisse mängima. Seal oli alati hästi tore käia. Seal sa tundsid, nagu sind kantakse kätel.
E: Artist oli au sees, teda ei puututud. Sind hoiti, kui sa olid DJ.
K: Ma õppisin seal vene keele selgeks. Ma olin seda muidugi koolis õppinud, nõukogude ajal pidid kõik vene keelt õppima, aga koolis ei jäänud see kuidagi külge. Õhtuse bussiga sõitsin Tartust Narva ja alles järgmise päeva lõunal sõitsin tagasi. Ja siis me seal põhimõtteliselt öö otsa jutustasime ja nii ma õppisingi vene keele selgeks.
E: Ma mäletan, et seal olid ikka rajud peod ja aftekad.
K: Seal ei kestnud pidu nagu Tartus kella kaheni (sest seadus oli selline), vaid lõppes 7 või 8 paiku, kui viimased kolm inimest enam tantsida ei viitsinud ja sealt mindi veel edasi.
E: Ja siis tassiti kuhugi korterisse.
K: Kellegi ema tegi köögis võileiba, kui kõik teised toas istusid ja suitsu tegid. Väga vahva oli jah. Ja siis mingisugune kümnest inimesest koosnev grupeering saatis bussijaama, aitas kotid bussi peale ja lehvitas järgi. See oli hästi lahe. Ja bussi peale tuldi vastu ka, mis oli tore.
Aga väljaspool Eestit?
E: Soomes ja Poolas olid suured reivid.
K: Mina sattusin 1996. aasta lõpus Leetu mängima, see oli suur reiv mingisuguses suures kultuurimajas. Ja ma olin seal väidetavalt esimene DJ, kes Leedus DnB-d mängis.
Millised on teie mälestused klubi Tallinna aegadest ja selle Pärnu perioodist?
E: Mina olin klubi Tallinna programmijuht kohe algusest. Tegelikult on see üks väheseid aegu, mil ma palgatööd olen teinud. Olime mõlemad ka residendid. Klubi Tallinna kaks esimest suve, 2003. a ja 2004. a, olid eriti tugevad, siis oli ta ka Tartus absoluutses tipus. Ta oli ikka Eesti üks kõvemaid klubisid.
K: Kindlasti! Isegi Tallinnast käisid inimesed nädalavahetustel Tartus.
E: 2003 sai juba hakata trummi ja bassi artiste tooma, aga mitte veel Sin City nime all, esimesed peod (Roni Size ja LTJ Bukem) olid veel ilma nimeta. Ja siis tuli mõte teha omaette trummi ja bassi sari ning tekkis Sin City. Suveks kolisid klubi Sin City peod Pärnusse, kuhu me suveks ka elama läksime, Side tänaval ühte majja.
K: Suvi otsa oli pidu 24/7.
E: See oli täiesti mental, mis seal toimus! Kurat, olid ajad!
K: Meil kõigil olid veel avatud arved baaris ja kui suve lõpuks kõik kokku löödi, siis olid need arved ikka tuhandetes…
E: Klubi töötajad võisid juua nii palju kui nad tahtsid ja joodi rohkem kui müüdi.
K: Klubi Tallinn oli mõnes mõttes selline heategevusprojekt, et ta vist suurt kasu Meelisele (toim. Meelis Mäeots) ei toonud.
E: Väga ei toonud, aga tal oli vaja sellist platvormi, kus end hästi tunda. Klubi Tallinna esimesed aastad, sh ka Pärnu, olid ikka vägevad. Siis olid ka head suved.
K: See oli väga hull aeg. Kõik oli väga hea, aga minu jaoks oli see ühtlasi ka hästi hägune periood, nagu õlle sisse oleks läinud kogu see aeg. Me olime ise ka siis nooremad, pidutsesime ja võtsime elult, mis võtta sai.
Kes oli esimene välisartist, kelle te Eestisse esinema kutsusite ja millised on teie mälestused sellest peost?
E: Spring Heel Jack, kes oli vist üldse esimene Eestis käinud trummi ja bassi välisartist. Sellega oli kummaline värk, ma ei oleks muidu selle pealegi tulnud, et nii vara hakata välisartistidega pidusid tegema. Spring Heel Jack oli mulle kuidagi silma jäänud ja ma teadsin, et nende plaadifirma on Rough Trade Records, kuhu ma siis ka kirjutasin, kiites Spring Heel Jacki. Selle peale saadeti meile patakas plaate ja minu kiri edastati Spring Heel Jacki tüüpidele, kes siis mulle vastu kirjutasid. Hakkasime nendega kirju vahetama ja siis nad küsisid, et ega meil midagi selle vastu ei ole, kui nad meile külla tuleksid, et vaadata, mis me siin teeme.
K: Nad kutsusid end ise meile külla. Aga see oli nii tore. See oli minu meelest üldse väga vahva suhe.
E: See oli igas mõttes äge, ka pidu ise oli täiesti raju ja nii teistmoodi. Maja oli rahvast täis ja see vibe oli lihtsalt kirjeldamatu! See on asi, mis jääb meelde. Seda ei ole me suutnud korrata. Siis oli kõik uus, ka uut musa tuli kogu aeg peale.
K: Me kõik olime positiivselt häälestatud ja atmosfäär oli väga võimas.
E: Kutsusime neid ka hiljem Eestisse tagasi ja et nende reis end ära tasuks, tegime neile siin hämmastaval kombel mitu esinemist ja need kõik olid kinodes. Ja siis nad panidki oma lugude nimeks „Kino“ ja „Eesti“.
Vosmani Warehouse Groove`ile aitasin ma ka esimesed tüübid tuua, tollal olid juba kontaktid olemas, Shy FX tuli veel läbi minu.
Kas järgmistega oli juba lihtsam?
E: Sellest esimesest tõukest piisas, et see asi muutuks süstemaatiliseks. Selliseid pidusid tuligi hakata tegema, kuna see töötas. Hinda sai muidugi kõvasti kaubelda, aga kaasa aitas see, et Eesti oli niivõrd eksootiline riik ja nad ei teadnud sellest mitte midagi. Olime just Nõukogude Liidust välja murdnud, kõik oli uus ja huvitav ning need peod olid ju ka ägedad ja nii see sõna levis. Ma arvan, et see aitas kõvasti Eesti DnB skeene arengule kaasa, et siin olid head peod.
Milliste Eestisse mängima kutsutud artistide üle te ise kõige rohkem heameelt tunnete ja miks?
E: Ma arvan, et need, kes olid tol ajal tipus ja keda oli üliraske saada. Kindlasti LTJ Bukem ja MC Conrad, aasta läks vist aega kuni nad saime. Roni Size, kes oli just oma projektiga Mercury auhinna saanud. Hästi meeldejäävad on olnud esimene Marcus Intalex ja esimene High Contrast. Hilisemast ajast Goldie Stuudios, kes 1,5 h seti asemel tegi 3,5 h. Ja ma tantsisin kogu selle aja, sellist asja tihti ei juhtu, see sett on mul siiamaani meeles. See on hea tunne, kui on kohale tulnud artist, keda on raske saada. Andy C-d oli ka esimest korda saada võimatu, läks vist 2 aastat enne kui ta saime.
Kas on olnud ka sellist vedamist, et book`ite kedagi tundmatu artistina ja ürituse ajaks on ta juba tuntuks saanud?
K: E-Z Rollers.
E: E-Z Rollersi agendiga läks isegi täitsa tuliseks, kuna nad said „Lock, Stock and Two Smoking Barrels`i“ soundtrack`il oleva looga UK singlimüügitabelis esikümnesse ja siis nad tahtsid poole pealt rohkem raha saada.
K: Nad pidid Eestis esinema just sel samal nädalal, kui nad singliga päris kõrgel kohal olid. Nad käisid siin, kui olid parasjagu kuumad.
Kuuldavasti oli 90ndatel väga populaarne välismaa artistide DJ-sette salvestada, kas ka teie tegite seda oma pidudel?
K: Mingisuguseid asju küll salvestasime, aga üldiselt nõudis see eriloa küsimist, mida aeg-ajalt ikkagi ei tahetud anda.
E: Seda luba pidi taotlema ja mida suurem nimi, seda väiksem šanss oli see saada. Kõige hullem olukord oli, kui käisid LTJ Bukem ja MC Conrad ning Bukem sattus valgusmeeste ruumi, kus käis salvestus. Ja siis Conrad võttis nad seal ette, seletas rahulikult ära, et see on minu töö, mida sa praegu varastad. Nende jaoks oli see eriti oluline copyright materjal. Nad ju salvestasid ise „Logical Progression“ sarja ja kui neil oli hea sett, millega nad mõlemad ise rahul olid, siis lasti see üüratu tiraažiga CD-plaadil välja.
Kui olulised olid teie jaoks sponsorid? Kas ja millist toetust te neilt saite?
E: Sponsorid ei ole väga suurt rolli mänginud. Alguses nad mingit tähtsust ka ei omanud, sest lootusetu oli kellegi käest midagi saada, kui me ka saimegi, siis nt mingi toote.
K: Kolm kasti õlut, müüge maha, siis saate raha! Või siis mingid energiajoogid panid õla alla ja aitasid joogiga.
E: Jah, see oli ka kõik. Esimesed välisartistid tõime oma kulu ja kirjadega, oma riskiga. Ja esimesed sellised okeimad sponsorid olid klubi Tallinnas, kus oli üleüldine sponsor Barclay.
Aga mingi rahaline toetus, mida tegelikult vaja oleks olnud, ei tulnud kõne allagi. Kirjutasin küll pidevalt igale poole, aga seda ignoreeriti. Joogitootjad andsid nt kolm kasti õlut, et natuke ikka.
K: Ja tihti juhtus, et anti sellist õlut, mida neil endal polnud kuhugi panna, mis oli realiseerimiskuupäeva ületanud. Meil oli veel Tallinnas väike kontsert, kus kõik esinejad said 24 purki õlle, mille realiseerimiskuupäev oli ületatud.
E: Kui me Pärnus käisime, siis sai iga esineja pudeli Jim Beami ja T-särgi.
Kas te olete proovinud ka ise muusikat luua?
E: Proovinud oleme ikka, aga ei ole olnud järjepidevust.
K: Ühe loo oleme teinud, siis kui Anti (toim. Anti Aaver) kohale ei tulnud.
E: See oli kõva hitt!
K: Meil sõber Taavi (RIP) tegi Eesti esimest elektroonikamuusika kogumikkassetti ja Neuronphase`ilt oli tellitud kaks lugu, aga meil ei olnud ühtegi. Siis me kuidagi kolmekesi (mina, Eero ja Anti) ühe loo saime valmis. Kui pidime järgmisel päeval teist lugu tegema, ei tulnud Anti kohale ja me Eeroga seal kahekesi nokitsesime, väga veider lugu tuli välja. „Nuppnik“ oli see meie lugu, millele me kahjuks bassi peale ei pannud, muidu oleks päris hea lugu tulnud, aga ilma bassiliinita.
E: Kusnets (toim. Tiit Kusnets) nimetas seda ju mingil ajal Eesti top 10 looks.
K: See on väga naljakas lugu. See on ka ainuke, mille mina niiviisi ametlikult teinud olen, ma pigem nokitsen vaikselt kodus miksteipe.
Millega Tartu trummi ja bassi skeene teistest eristus?
E: Ma arvan, et kogu skeene hoiab ikkagi ühte. Eesti on niivõrd väike riik, et vahet ei ole, mis linnas sa oled ja ma ei näe, et seal oleks väga suuri erinevusi.
K: Minu arvates ka, see on põhimõtteliselt meie kõigi jaoks välismaa muusika.
E: Võib-olla algusaegadel mängiti Tartus veidi agressiivsemat muusikat.
K: Siin oli üldse rohkem jungle`it, sest Tallinna tüübid seda väga ei mänginud.
E: Seal ei olnud üldse jungle`it, need esimesed peod olid house`i peod. See oli küll suur erinevus, mida mainisid ka kõik välisesinejad, kelle me siia tõime. Et ühel peol kuulis väga palju erinevaid stiile, me kõik – Kalev, mina ja Anti (toim. Anti Aaver) mängisime erinevaid asju. Tol ajal ei olnud veel eraldi trummi ja bassi pidusid.
K: Meie pidudel käis nii väike grupp rahvast, et me ei oleks saanud seda mingite eri stiilide järgi veel väiksemaks jagada.
E: Ei olnud ka nii palju muusikat, et seda oleks saanud teha, seda tekkis ajaga juurde.
K: Alguses oli üldse selline moodne open minded mõtlemine, mida praegu enam ei ole, aga kui me alustasime, siis õige inimene oligi see, kes kuulas erinevaid stiile, proovis siit ja sealt.
E: Ma olin veel uhke selle üle, et me ei ole nii killustunud.
K: Ma olen siiamaani uhke, et ma kuulan erinevaid muusikastiile.
E: Aga see kategoriseerimine tuli ja me teadsime ka, et see varem või hiljem juhtub. See oli nagu trend, et stiilid lähevad oma pidudele ära ja konkreetsel peol keskendutakse konkreetsele stiilile.
Kui 1990ndate lõpus n-ö esimese generatsiooni skeene taanduma hakkas, kas siis noored tulid kohe peale?
K: Tallinnas tuli noori rohkem peale kui Tartus, mis oli kurb, sest nii võimsalt tegime ära. Kuna meil oli kõva hüpe seoses kogu selle plaadimajandusega, siis me võib-olla sulgesime mõnel teed ära ja sellele ei jõutud lihtsalt järgi.
E: Mängimisvõimalusi oli ka vähem, me olime juba igal pool ees. Mõnes mõttes läks ka Sin Cityga nii, sest peale seda keegi väga ei teinudki midagi. Kui oligi olukord, kus keegi midagi teha tahtis ja mingi agentuur oli vahel, siis tõmmati mulle või S.I.N.-ile (toim. Sound In Noise) kõne peale ning küsiti, mis mehed need on ja kas nendega tasub asju ajada? Ja siis me vaatasime, et nendega pole vaja jne. Võib-olla neil siis lihtsalt ei olnud väljundeid, aga see ei olnud meie poolt kuidagi tahtlikult või pahatahtlikult tehtud.
K: Üldiselt on Tartu olnud kogu aeg päris sõbralik.
E: Ma arvan ka, et just see reivile omane Peace, Love and Unity on kuidagi läbiv teema.
Mis teeb ühest DJ-st hea DJ?
E: Publiku lugemine. Kui aga publiku ootused erinevad sellest, mida sa pakkuda suudad, siis tekib selline kummaline olukord.
K: Siis tekib küsimus, kes kellele maksab? Kui sina neile maksad, siis nad muidugi peavad kuulama seda, mida sina mängida tahad. Aga vastasel korral pead sa ikkagi natuke arvestama sellega, mida piletiostja eeldab või ootab, et ta ka järgmisel korral tuleks. See on selline kaubanduslik suhe. Enda muusikat saad esitada siis, kui oled superstaar ja inimesed ainult sind tulevadki kuulama, aga mina nii kõva mees ei ole.
E: Sin Citysid tehes panin ma tähele, et mingid uuemad artistid tulid oma tunniajase setiga ja neil oli ka lepingus raudselt kirjas, et nad kauem ei mängi. Ja siis on neil veel sett pähe õpitud ja nad esitavad selle kõik ära, ükskõik, mida publik teeb või ei tee. Mida kogenum või vanem DJ, seda vähem tuleb sellist asja ette.
Kui oluline on miksimise oskus?
E: Kõige ehedam näide oli Roni Size klubi Tallinnas, ta tegi nagu raadiosaadet, see oli täiesti fantast pidu! Tal oli kaasas kaks kohvritäit vinüüle ja ta ei pannud neid tagasi kohvrisse, vaid „viskas“ neid endale seljataha, nii et mängitud vinüülidest tekkis hull kuhi ning siis ta veel rääkis iga loo vahele. Ja see töötas, sest publik oli täiesti pöördes. Roni Size ei ole maailma kõige parem miksija, aga ta oskas küll ja ta oleks võinud vabalt seda teha, kuid antud juhul ei olnud miksimine kõige tähtsam. Kõik sõltub sellest, mida sa teed ja kas publik võtab selle vastu või mitte.
K: See oleneb muidugi sellest, mis inimene sa üldse oled. Kas sul on karismat.
E: Kui sul on iga üleminek trainwreck, siis sellest ei saa ka midagi, see on jama.
K: Mina näiteks panen kiiruse sync`ist paika, mul on lihtsalt nii mugavam ja mis vahet sel on, ma niikuinii vaataksin neid numbreid. See on vanakooli meeste asi, et õige mees sync`i ei kasuta ja on ka parem, kui ta ainult vinüüli pealt mängib, mis on juba teine asi. Ma oskan ka ilma silmadeta biidi paika panna, ma lihtsalt ei pea vajalikuks sellega mehaaniliselt tegeleda, ma võtan mingid muud asjad endale eesmärgiks. See on umbes nagu me läksime beltdrive`lt directdrive`le üle, samamoodi võin ma minna edasi sync`ile. See on kõigest tehnika, mis on edasi arenenud, see ei ole kõige tähtsam.
E: Ma ei kaitse sync`i nuppu, ma ei ole ise seda kunagi kasutanud. Mulle isegi meeldib, kui väike eksimus annab setile juurde.
Kuidas on mõjutanud teie mängimist muusika esituse formaadi muutused? Millist formaati te tänapäeval kõige rohkem eelistate ja miks?
E: Kõigiga on mängitud, aga neist kõige ebameeldivam on CD. Ma ei ole siiamaani selle formaadiga ära harjunud, minu jaoks see on kõige halvem. Aga vinüül on ja jääb mulle kõige südamelähedasemaks. Mis seal salata, enne seda, kui me Sin Cityga lõpetasime, siis viimased viis aastat ma mängisin pulga pealt. Pulk on palju lihtsam ja mugavam ning suur valik musa on korraga kaasas. Kuigi oma võlu oli ka plaadikohvri tassimises ja sellega kaasnevas piiratuses.
K: Mina ei suutnud ennast piirata. Ma võtsin alati nii palju plaate kaasa, et mul olid kottide tassimisest järgmisel päeval õlad sinised ja siis mingil hetkel ma loobusin sellest. 2010. aasta paiku hakkasin asju CD-dele kirjutama, sest nii oli lihtsam ja sai palju muusikat kaasas kanda. Aga lõpuks läks ka see asi käest ära ja mul oli jälle kolm kotitäit CD mappe, mida ma peole kaasa vedasin ning siis läksin arvutile üle. Praegu on väga hea, kõik on ühe ketta peal. Kuna ma kasutan suuri faile, siis pulkadele oleks neid jube keeruline ära mahutada. Kannan enda arvutit ja kontrollerit alati kaasas, see on minu jaoks ideaalne variant.
E: Kalev on formaadi osas olnud palju liberaalsem, mina olen pikaaegne vinüüli purist. Mulle lihtsalt ei tulnud pähe, et võiks midagi muud mängida, see oli mulle tõesti vastumeelne. Tantsumuusika peab ikkagi vinüüli pealt tulema.
Kas teie aastatepikkuse DJ-karjääri kestel on olnud momente, mil olete mõelnud sellest loobumisele? Mis on teid sellega jätkama innustanud?
E: Kuni selle hetkeni, kui paar aastat tagasi Sin Cityle sai kriips peale tõmmatud, polnud mul 25 aasta jooksul kordagi sellist mõtet. Nüüd pole ma paar aastat üldse plaate mänginud.
Innustas suur armastus muusika vastu ja huvi seda ka teistega jagada. Kui olid kätte saanud uued lood, oli kihk neid kohe mängida. Ja Sin City oli ju kasumlik üritus, sellega ma teenisin elatist. Aga see oli alati teisejärguline, sest kui mulle oleks muusika vastumeelne olnud, siis ma poleks seda raha pärast teinud.
K: Mängisin kuni kriisini, kuigi mitte trummi ja bassi, vaid sellist n-ö kommertsi, sest minu arvates Tartus ei ole võimalik underground DJ-na ära elada. Ma teen kompromissi, kui ma mängin poppi, mis mulle enam-vähem meeldib, aga ma teen seda omas võtmes. Sinna sisse tuleb ka selliseid asju, mille üle ma uhke ei ole, aga mulle meeldib inimeste reageeringuid näha. See, kuidas nad rõõmustavad ja tantsivad, on tegelikult see, mis mulle selle asja juures meeldib. Ma olen mõelnud, et ma mängin senikaua, kuni mind kutsutakse ja kui mind enam ei kutsuta, siis kodus mängin ma ikka edasi. Ma ei ole endale seadnud eesmärgiks elu lõpuni hambad ristis kuskil klubides käia, aga ise ma seda kindlasti järgi ei jäta, sest muusika mulle niivõrd meeldib. Ma otsin seda iga päev ja katsun ka oma kodusest kogust midagi uut ja põnevat üles leida.
