Kollektsionäär Riho Gross on Eesti skeenes tuttav nägu nii mõnelegi peokülalisele, promootorile, kui ka välisartistile. Suure trummi ja bassi sõbrana on tema hobiks lisaks plaatide kogumisele ka neile autogrammide küsimine. Käisime Rihol külas vestlemas kollektsioneerimisest ja tutvumas tema muljetavaldava plaadikoguga.
Millal ja millest sai alguse sinu huvi vinüülide kogumise vastu?
Suurem huvi sai alguse peale keskkooli, kui avastasin enda jaoks muusikapoed nagu näiteks Kosmos Control Tallinnas. See oli aastatel 1997-2001, kui ma neid asju seal uudistasin. Kuna palju raha vinüülplaatide ostmiseks ei olnud, siis sai CD plaate ostetud. Peamiseks mõjutajaks olid tol hetkel ikkagi ümbritsevad sõbrad-tuttavad. Nende hulgas oli ka DJ-sid, kelle kõrvalt sai DnB underground ja vinüüli skeenega lähemalt tutvutud. Peod, vinüülplaadid, plaadimängijad – kõik see tundus nii äge!
Kas sa mäletad, mis võis olla esimene plaat sinu kogus?
Tõenäoliselt Full Cycle Records`i plaat. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kas Roni Size`i või DJ Die plaat.
Kas sinu kogus on ainult trummi ja bassi vinüülid?
Põhimõtteliselt küll, 99% on trummi ja bassi. Natukene on midagi muud ka.
Miks just trumm ja bass? Mis sind köidab selle muusikastiili juures?
Seda olen ma ka ise mõelnud, et miks osad inimesed kuulavad ühte muusikat ja miks on mulle just see muusikastiil meeldima hakanud. Mul kedagi ümber niimoodi motiveerimas ei olnud, et miks just trumm ja bass. Mina kuulasin raadiost teistsugust muusikat, mida `94-`95 päevasel ajal ei mängitud ja see jäi kuidagi eredamalt kõrvu. See oli täiesti teistsugune maailm. Ja muidugi olid olulised Koit Raudsepp ja Raul Saaremets, kes neid saateid Raadio 2s tegid.
Kui suur su plaadikogu hinnanguliselt on? Kui paljud neist on autogrammidega vinüülid?
Ma arvan, et neid on umbes 2000 ja umbes pooled võivad olla tänaseks ka autogrammidega. Kogu on mul Discogsis üleval, nii on mul endal lihtsam aru saada, mida mul on ja mida mul ei ole.
Kuidas on sul õnnestunud nii paljudele vinüülidele autogramme koguda/saada? Kas oled pidanud selleks ka väljaspool Eestit üritustel käima?
Eestis on päris hea elada selles muusika valdkonnas. Siin on see nii tugevalt juurdunud ja hästi palju tuuakse artiste Eestisse. Väljaspool ei ole õnneks pidanud käima.
Mida rohkem plaate kogunes ja mida rohkem erinevaid artiste nägin, seda enam tekkis mul mõte hakata plaatidele autogramme küsima. Mingil hetkel lihtsalt läksin ja küsisin. Meie üritused selles skeenes on õnneks heas või halvas mõttes väikese-kaliibrilised, kõik tunnevad kõiki ja paljuski tänu tutvustele ongi see võimalikuks saanud. Nende ürituste korraldajad on ka suures joones samad ja eks nad nüüd teavad, et “ahah”, see on see vinüüli tüüp jälle. Mind köidab ka see, et kui plaate võivad kõik osta, siis minul on see autogrammiga vinüül, see on erilisem ja personaalsem.
Millised on sinu kõige eredamad mälestused seoses artistidega kohtumise ja neilt autogrammide küsimisega?
No esimesed korrad, kui sul õnnestub üldse kelleltki autogrammi saada, aga erilisemad on ikkagi need, kes on praegu kuulsamaks saanud või mainstreamiks. Näiteks Chase & Status, Netsky, Wilkinson, DJ Fresh ja mingil määral Rudimental ka. Nende jaoks pead sa rohkem vaeva nägema, kuna nad on suuremad staarid, neil on omad nõudmised ja sa pead kedagi tundma, kes teab kedagi, kes sind nendega kokku viib.
Chase & Status`e näituste paviljonis toimunud esinemine on meeles, kui üks imelikumaid pidusid. See oli suur massiüritus, kus tundus, et autogrammi saamine on võimatu. Neil oli oma turvamees kaasas, kes esialgu paistis olevat hirmuäratav – suur ja väga tõsise ning tuima näoga. Vehkisin siis seal kätega, kuni ta minu juurde tuli ja minu jutu peale oli üllatavalt lahkesti nõus artistilt küsima, kas ta on nõus autogrammi andma – ja oligi! See turvamees osutus väga vastutulelikuks ja positiivseks tüübiks, kes mulle oma visiitkaardigi andis.
Kas artistid on üllatunud, et siin Eestis keegi vinüülile autogrammi tuleb küsima? Kuidas see üldine reageering on sellele?
Seda kindlasti, pigem nad ei oska seda vist oodata. Inglismaal ja mujal riikides on seda tõenäoliselt rohkem. Aga reageeritakse ikka positiivselt, enamus on ju siin mitu korda käinud ja minu nägu on meeles. Väidetavalt olen kusagil seal kellegi n-ö heas listis, et kui peaksin UK-sse minema, siis on lubatud külla kutsuda ja panna peole listi. Aastate jooksul on juba tekkinud need, keda ma tean rohkem ja nendega selles suhtes probleemi ei ole.
Kelle autogrammi sul veel ei ole, aga kõige rohkem sooviksid saada?
Bucket list`is üks on Spirit, mida enam täita ei saa, tema kahjuks lahkus siit ilmast. Teine bucket list`i artist on Calibre, kellelt ma olen juba saanud, aga midagi on kindlasti jäänud veel signeerimata. Ideaalis võiks olla ka Photek`i signatuur tema “Form & Function” plaadil. Lisaks tahaks autogrammi ka Paradox’ilt, see mees on trummikunn, paljudele tema “kuiv” saund tõenäoliselt nii väga ei meeldi, kuid tema vinüüle ma võimalusel ikka ostan.
Kuidas sa end peole minekuks ette valmistad?
Ma vaatan, mis plaadid ma kaasa võtan. Valin mingisuguse koguse plaate välja, mida enda jaoks olulisemaks pean ja sõltub ka sellest, kus see pidu toimub ja kuidas ma sinna lähen. Kui on ikka mitukümmend plaati, siis sisu, mis on kõige väärtuslikum, jätan võib-olla koju ja sliividest peab täitsa piisama. Viimasel ajal ma sisu ei tahagi kaasa võtta, et äkki keegi kallab joogiga üle, astub või istub peale, unustad kuhugi või ma ei tea, mis võib juhtuda. Korraldajad, kes mind juba teavad, on andnud võimalusi ka enne pidu artistiga kohtuda, et klubivälises keskkonnas plaadid üle vaadata.
Kas sinu kogus on ka Eestis välja antud trummi ja bassi vinüüle?
Mõned on. Tuntumatest muidugi Sound In Noise ja Dzheimz & Ninja, nende omad on isegi signeeritud.
Mis on sinu lemmik kohad, kust vinüüle ostad?
Valdavalt tellin ise uuena veebipoest. Redeye on kõige parema valikuga, siis veel Juno ja Horizons, nendest kolmest saab kõike korraga tellida. Tellida saab ka Bandcampi lehelt, mitte küll soodsamalt, aga sealt võib leida midagi, mida mujalt ei saa. Saab osta ka plaadifirma veebipoest, aga kui on juba nii mitu tellimust, siis lihtsalt rahalisel kaalutlusel ei saa alati plaadifirmat otse toetada. Saatmiskulud on aja jooksul nii suureks läinud, et võimalusel ostan ühest kohast kõik korraga. Suured ja tuntumad veebipoed garanteerivad üldjuhul ka kindlama kohaletoimetamise aja, kui näit eraisikud, kes müüvad Discogsis või Bandcampis.
Mille alusel teed valiku, millist vinüüli osta?
Uue reliisi puhul eelistan alati uuena ostmist. Kui on second hand, siis oleneb, kui kallis ja millises seisukorras see plaat on. Ma midagi valimatult ei osta. Isegi ühe artisti lood võivad olla niivõrd erinevad, et need kõik mind ei kõneta. Albumite puhul ei saa väga valida, aga singlite puhul on seda ette tulnud küll.
Kas sa oled nõus rohkem maksma värvilise limited versiooni eest? Ja kas sa ainult põneva disaini pärast oled ka midagi ostnud?
Kollektsionääri ja mitte DJ-na otseselt vahet ei ole, värviline näeb küll visuaalselt äge välja, kuid mina eelistan pigem musta. Olen kuulnud, et neil värvilistel pole nii hea helikvaliteet, võib-olla on see mingi müüt, ma ei oska öelda. Kollektsionäärina on sellel ehk rohkem pointi, neid tehakse alati vähem ja nad on natukene kallimad ning kui tõesti tahaks neid müüa ja raha teenida, siis jah, võib-olla.
Ainult disaini pärast ma ilmselt ei ostaks, aga kui on tõesti cool välimus plaadil, siis miks ka mitte.
Kus sa oma plaadikogu hoiad ja kuidas seda organiseerid? Kas sul on välja kujunenud oma kategoriseerimise süsteem, kuidas midagi üles leida?
See on vist ajatu küsimus neile, kes üldse vinüülidega on suuremal määral kokku puutunud, aga mul hetkel kindlat süsteemi ei ole. Plaadikogu hoian võimalusel riiulis ja ühes kohas koos. Kuna aeg-ajalt on mul kogus olevatest plaatidest vaja üles otsida neid, millele autogrammi küsida, siis kastides/karpides hoidmine pole mõistlik.
Kogumise algusaegadel oli ka pisut lihtsam, tunde järgi süsteem. Näiteks Good Looking Records`i plaadid eristuvad teistest oma äratuntava kollase-musta äärega, kui neid on piisavalt palju kõrvuti koos jne.
Kas ja kui tihti sa oma kogus olevaid vinüüle kuulad või eelistad neid säilitada võimalikult vähe kasutades?
Selleks peab olema mingisugune eraldi koht, kellel on suur elutuba, siis why not, aga mul see hakkas juba mingisuguseid mõõtmeid võtma ja mul ei ole sellist kuulamise kohta, et paraku selle tõttu ka väga ei kuula. Mul on pigem kogumine ja isegi, kui ma neid hobikorras hommikust õhtuni kuulaks, siis ma tõenäoliselt ei kulutaks neid nii ära, kui pidudel plaate mängiv DJ.
Milline sinu kogus olevatest vinüülidest on sulle kõige väärtuslikum?
Kui autogrammidest ja emotsionaalsest väärtusest rääkida, siis kindlasti Marcus Intalex`i poolt signeeritud plaadid, neid enam kunagi juurde ei saa. Teiseks võiks olla Hospitali alt välja tulnud “Sick Music 2018” kogumik. Sellele on aja jooksul suurem osa artistidest oma autogrammi peale kirjutanud ja seetõttu näeb see ka cool välja.
Oled rohkem juurde ostnud, kui maha müünud?
Õnneks või kahjuks tuleb praegu plaate ainult juurde. Müünud ma veel ühtegi ei ole, kuid eks seda tuleb arvatavasti tegema hakata.
Autogrammidega on nii, et kui vinüülil on pühendusena kellegi nimi peal, siis seda osta ei taheta ja pigem vähendab see plaadi väärtust. To Riho eksju.. et, kui ma ainult raha peale mõtleks, siis on see vale liigutus olnud.
Millised on sinu kogu haruldused? Mida kollektsionäärid tahavad, kuid mida pole enam kuskilt saada?
“Pole enam saada” on suhteline mõiste – kasutatult saab kindlasti, aga juba suurema summa eest! Üheks näiteks võiks olla minu kogus olev Mist:i:cal (Marcus Intalex, ST Files, Calibre toim.) “The Eleventh Hour”. Kui oma Discogsi listist järgi vaadata, siis S.P.Y. “Dubplate Style” 7×10″ on tänaseks juba üsna kõrge väärtusega. Seda vist tehtigi limiteeritud koguses. Lisaks veel Hybrid Minds`i “Elements” album, mis on mingil põhjusel eriti kalliks hinnatud. Dimension`i “Jet Black (Extended) / Whip Slap” on samuti haruldus ja eriti, kuna mul on see ka signeeritud. Popimatest asjadest veel Wilkinson`i “Afterglow” jne.
Mis on sinu unistuste vinüül, mida sa oma kogusse soovid, aga pole mingil põhjusel veel hankida jõudnud?
See on suhteliselt lihtne vastus. Roni Size ja Reprazent 1997. aasta album “New Forms“. Seda ma tõesti häbiga pean tunnistama, et pole ostnud. CD ma ostsin, kui ma käisin kümnendas klassis, taskurahadest kõrvale pandud ja kogutud raha eest. See plaat on minu jaoks alati kuidagi eriline olnud. Seda sai otsast lõpuni ja siis jälle uuesti algusest peale lõpmatuseni kuulatud. 1997. aastal sai see plaat ka Mercury muusikaauhinna aasta albumi kategoorias, jättes kõrvale nii mõnegi tuntud A kategooria UK artisti.
Kindlasti ka V Recordings`i poolt 1999. aastal välja antud “Planet V” massiivne 8×12″ kogumik. Siia juurde lisaks veel RAM Records`i alt ilmunud vanameister Andy C & Fiora “Heartbeat Loud” singli. Sellest, miks see plaat selline haruldus on ja praegu sisuliselt 100 eur maksab, ma aru ei saa. Andrew`le (Andy C`le toim.) sai seda ka isiklikult mainitud, kui ta viimane kord Tallinnas käis ja ta oli üsna üllatunud. Ta tegi sellest hinnast oma telefoniga pilti, kui ma talle seda näitasin.
Eesti artistidest pole mul Lu:k`i. See võiks küll nüüd ASAP vinüülil ilmuda ja meil kõigil plaadikogus olla!
Kas sa oled mõelnud, mis on sinu eesmärk selle hobiga?
Ma arvan, et igasugune hobi on parajalt veider, imelik ja individuaalne ning sageli sul ei olegi mingisugust seletust, miks sa seda teed ja mis on eesmärk.
Ja sa niipea ei kavatse lõpetada kogumist?
Loodetavasti mitte, kuid ilmselt väiksemas mastaabis kui seni. (Aitäh BREXIT – NOT!)
