Kohtusime Eesti elektroonilise muusika pioneeri Lu:k`iga, rändasime ajas tagasi 90ndatesse, hoides ühtlasi pilku ka tulevikul. Intervjuus räägib Lu:k meile oma loo ja kummutab ka endaga seotud müüte.
Millal avastasid enda jaoks elektroonilise muusika?
Juured lähevad 80ndate lõppu, mil ma avastasin, et Soomes on selline asi nagu Radio Mafia. Mu vanemad olid just ostnud mulle Soomest duubelmaki, millega sai salvestada ja ma hakkasin neid saateid lindistama. Muusika nälg oli nii suur, et kõikvõimalikud saated, mis üldse seal olid, said üles salvestatud. Mul on need samad kassetid siiamaani alles ka. Aga seal olid siis saated, kus mängiti elektroonilist muusikat ja hiphopi ka muidugi ning aeg-ajalt mängiti ka väikseid juppe breakbeat’i. Loomulikult olukord oli kardinaalselt teine, kui tänapäeval, sest see oli siis ikka täielik õnn, kui kuskilt mingi jupikese sai. Kuid breakbeat oligi täpselt see, mida ma tahtsin kuulata. Ma n-ö armusin sellesse muusikasse ära ja hakkasin ise ka võimalikult palju seda otsima.
Kuidas ja millal sündis kooslus Lu:k?
Sellel on pikk eellugu, aga juba keskkoolis hakkasime Tõnise ja Indrekuga tegema hiphop bändi instrumentaal pillidega. Elektrooniliseks läks muusika lihtsalt, sest me kuulasime ise elektroonilist muusikat tol ajal juba nii palju ja tahtsime siis kuidagi seda teha. Koos ostsime mingi vene rütmimasina, millega esialgu hakkasime asju tegema. Ma ei mäleta, mis sellest sai, kas läks katki või midagi, aga igal juhul Tõnis ehitas arvuti 286 koos helikaardi ja sämpleriga. Ta ise jootis kõik takistused ja värgid kokku ning kogu see arvuti, mis oli mõeldud muusika tegemiseks, oli lahtiselt. Meil ei olnud raha ka korpuse ostmiseks ning siis oligi lihtsalt see pundar laua peal. Sellega hakkasime esialgu hästi primitiivsel tasandil lugusid komponeerima.
Kuid alguse sai Lu:k täpsemalt 1994. aasta juulis, kui me kõik kolmekesi lõpetasime keskkooli. See esimene kord, mil me hakkasime tegema, oli veel minu juures ning mul on tollest konkreetsest õhtust isegi video olemas, kuna ma ise ka filmisin seda. Ma mäletan, et öösel tegime musa ja vastu hommikut mõtlesime välja nime Lu:k. Meil oli mõte, et see ei tähendaks midagi, aga me olime seal öö otsa zombistunud juba. Ma ei tea, “luuk” tähendab nagu lakaluuki või noh luuki, sellele me üldse ei mõelnud, mõtlesime, et see on mingi tähenduseta asi.
Te alustasite kolmekesi (Tõnis Valk, Virko Veskoja ja Indrek Tamm), kuid tänaseks esindad sa Lu:k’i üksinda. Mis sai teie algsest koosseisust?
Tõnis lahkus siit ilmast varakult, tegu oli geeniusega, üliandekas, ta oli rohkem sissepoole tegelane ja ega ma ei teadnud mida ta tegelikult tundis ja mõtles. Toimetasime alguses kõik koos, aga oli tunda, et ta selle Lu:k`i meluga väga kaasa ei tahtnud minna. Niisiis tegutsesime Indrekuga kahekesi. Aga peagi sai selgeks, et meie arusaamad asjadest on siiski erinevad. Tema hakkas omi projekte tegema ja minu fookus oli selleks ajaks ülikoolil, aga vaikselt toimetasin ka Lu:k `i asjadega.
“Tõnist näen ma tihti unes ja suhtlen temaga huvitavatel teemadel, näiteks kus asub ikkagi inimese teadvus. Indrekuga ei suhtle enam ammu, kuna mõlematel oma pere ja omad tegemised.”
Siiski on oluline mainida, üksinda ei oleks ma seda Lu:k`i käima lükanud, samuti teised mitte. Tol hetkel sai määravaks meie kambavaim, ühine sõprus, tähtede seis, aeg, kus me viibisime. Kõik me täiendasime üksteist, vähemalt alguses. Tagantjärgi vaadates oli see ju lühike aeg, aga siis tundus see terve igavik, kuna tegemist oli palju ja kõik arenes suure kiirusega. Hetkel ei ole ma Lu:k`i teemat maha jätnud ja vaatan, kuidas edasi liigun. Muusika on ikkagi mu vereringe, minu jaoks on ta nagu olemise viis.
Mis aastal ja mis plaadifirma alt ilmus Lu:k`i esimene ametlik reliis?
Kings of Shortwaving oli plaadifirma ja Vadim Druzhkov oli selle taga. Ma arvan, et see tuli välja `95 talvel.
Käisime kassetti salvestamas helikassetitehases Mustamäe lõpus. Seal oli ka stuudio, kust käisime läbi, et teha master. Ma mäletan nii hästi seda, et seal stuudios töötasid mingid vuntsidega vennad, n-ö vanad tol ajal, ja nad ei saanud kuidagi aru.. “Lõpetage ära, bassi ei tohi nii palju peale keerata”.. Bass oli kõik peale keeratud, aga neil oli hoopis teistmoodi maailmapilt ning Vadim Druzhkov siis kakles nendega seal sellepärast.
Kuidas te selle kokkuleppeni jõudsite, et anda kassett välja just Kings of Shortwaving plaadifirma alt?
Vadim ise tuli meie juurde. Vadim Druzhkov oli tol ajal hästi kõva DJ. Temaga me saime tuttavaks oma esimesel esinemisel, mis oli EKA fuajees. Omal ajal ristiti see “per*ekelladeks”, sest seal oli kogu aeg mingi jama, kõlarid ei töötanud ja ükskord oli jälle elekter ära jne. Ühesõnaga kõik läks seal koguaeg per*e noh. No seal siis loomulikult hakkasid igasugu inimesed meile ligi tulema ja igasugu jutte rääkima..
Aga Vadim oli asjalik ja minu teada oli ta isegi vist kirjavahetuses selle Aphex Twini Richard D. Jamesiga tol ajal. Ta oli selline kursis olev tüüp ning tema siis orgunniski seda asja. Ta oli muideks Dallase trummar. Praegu on ta täielikult eemaldunud sellest maailmast ja toimetab vanalinnas ühes plaadipoes.
Milline nägi välja teie loomeprotsess?
See nägi niimoodi välja, et kolm isiksust said kokku ja sellest head nahka ei tule. Me otsustasime, et kas teeme koos või mitte, aga avaldame ühe nime all – Lu:k. Üldiselt tegime üksinda lugusid, kuid vahel tegime koos ka ikka. Kõige parem ja ägedam koos tehtud lugu on minu arvates “Sle:p-De:p”.
Sarnaselt artistinimele Lu:k on ka teie lugude ja albumite nimedes kasutatud “:” (koolon märki), kas sellel on mingi kindel põhjus?
Selle taga võis olla Indrek, kes oli suur inglise keele fänn või Tõnise vend, kes on praegu tuntud luuletaja Kalju Kruusa. No hästi huvitav tüüp, tema oli ka meiega kambas. Ta oli meist vanem ja hästi intelligentne.
Lood “La:v” ja “Lovin U” on trummi ja bassi/ jungle austajate seas hümni staatuses. Milliseid lugusid sa enda loomingust ise esile tõstaksid? Kas need on need samad lood?
Need on minu tehtud jah. Kunagi varasemalt oli meil kokkulepe, et me ei ütle, kes millise loo tegi. Mida ma esile tõstan? Ma pole kunagi mõelnud selle peale. Ma arvan, et ma tõstangi need mõlemad lood esile, sest tänu nendele kahele loole ma arvan, et kogu see asi üldse käima läks.
“Lovin U” tegin spetsiaalselt, et oleks nagu hitt. Ma ei teadnud tol ajal, kuidas hitte tehakse üldse, aga ta on sellise ülesehitusega nagu mu oma peas too hetk oli ja mingeid reegleid ma ei järginud.
“La:v” tuli spontaanselt. Ma tegin mingid asjad ja see kuidagi toimis. Sellel lool on küll mingi imelik maagia, mida ma loomulikult ei teadnud tol hetkel üldse, et ma seda teen, see tuli kuskilt kõrgemalt. Noh selle loominguga on niimoodi juba, et kui see õige asi tuleb, ei tule see sinust, vaid tuleb kuskilt kõrgemalt.
Millal oli sinu jaoks see ära tabamise moment, et oled millegi väga suurega hakkama saanud?
Seda hetke või momenti ma ei tabanud, et “oh”. Varasemalt, eriti alguses, olin ma hästi ebakindel ja ma üldse ei arvanud, et see midagi on. Seda sellepärast, et kui ma need lood tegin, siis ühiskonnas oli selline mentaliteet, et arvutiga tehtud muusikat võivad poisikesed teha, aga seda ei peetud muusikaks üldse. Ning kuna ma nooti ei tunne ja akadeemilisest musast ei tea mitte midagi, siis nagu oligi see tunne – et kes ma siin olen? Ma võtsingi muusika tegemist niimoodi, et see tuli kuskilt, oli vaja teha, pidi tegema, kohutavalt meeldis teha ja nii ta tuligi. Ja jumal tänatud, et nii ta tuli, muidu poleks tulnud. Kui oleks hakanud seal mõtlema akadeemiliselt, et siin on viga sees, seal on viga sees – siis ongi täis vigu, kui akadeemiliselt mõelda näiteks loo kvaliteet juba.
Viimased viis aastat olen küll tajunud, et ma olen millegi suurega hakkama saanud. Nüüd ma juba väärtustan rohkem seda, mida ma kunagi tegin. Loomulikult see ajaline distants on ka teine juba.
Kas on mõni selline lugu sinu loomingust, mis oleks võinud rohkem tähelepanu saada ja mis sinu enda jaoks on väga oluline?
Ma ei tea, võib olla mõni isegi selline, mida ei ole avaldatud. Just avastasin ühe loo, mis ma teadsin mälus, et ma kunagi tegin selle ning see on metsiku poweriga lugu. Ta on sama võimas nagu “La:v” ja “Lovin U”, sest seal on veel midagi peale loo enda nagu selline müstiline maagika. Kahjuks on lugu poolik ja mul ei ole teda failidena, vaid demo kasseti peal. Ma arvan, et selle peaks mingil tasemel uuesti välja andma, kasvõi vinüülina.
Kuidas teil õnnestus 1990. aastatel saada eetriaega välismaistes raadiokanalites nagu kuulsas Gilles Petersoni Radio Mafia saates “A Thing Called Jazz”?
Sellega on tore lugu. Mina olin just juhuslikult Soomes ja jälle salvestasin Radio Mafiast seda Petersoni saadet. Ja siis, see oli nagu üllatus, õhtul kuulan klapid peas, järsku ta ütleb: “Suprise from Estonia – Lu:k”. Siis ma olin küll pilvedes mitu nädalat, et täitsa lõpp. Mina mõtlesin, et Koit (Raudsepp) või Saaremets pakkusid Gilles Petersonile seda lugu, aga pärast tuli välja, et Peterson ise oli leidnud selle rohelise vinüüli (“Cut The Cop” toim.), mille me olime välja andnud.
Mida te tol ajal ise tegite, et oma muusikaga kuulajateni jõuda?
Midagi ei teinud. Meil ei olnud managementi. Põhimõtteliselt paiskasime oma demo kassette raadiosse ja oligi kõik. Aga tegime seda hästi tihedalt, nii iga nädal ning erinevatesse saadetesse. Põhiliselt muidugi Saaremetsa saatesse, aga ka Meelis Merile (ta tegi seal Top raadios ka mingit asja), siis Koidule ja Mihkel Roosbergile. Tõnis Leemets oli isegi, kes tegi džässi saadet. Ja igalt poolt saime ainult kiidusõnu.
Raul Saaremets on varasemalt maininud, et teie demo kassetid olid eriliselt pakitud. Seega mingeid trikke te ikkagi tegite?
Jajah igasugu trikke tegime – see on päris huvitav. Ma lasin teha ju profifotod nendest kassettidest, need on mul olemas jälle.
Demodeks me tegime niimoodi kassette, et me lõikasime selle täpselt loo pikkuseks, ehk siis oligi mingi väike rull ainult. Ja siis kujundusel oli ka iga kord erinev kontseptsioon. Ümbrikusse tehtud mingisugune joonistus või mida iganes, et jaa no, ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, aga tegelikult, on see väga huvitav ja omaette žanr.
Kuidas kirjeldaksid skeene algusaegade vaibi? Millised olid peod ja kus need toimusid?
Siis ei olnud sellist spetsialiseerumist nagu tänapäeval, oli mingi äge pidu ja seal mängiti kõike. Mängiti breikbiiti, hiphoppi, haussi onju – kõik läks. Träänsi oli vähem, see oli rohkem venelastel, see oli üldse nagu mingi paralleelelu. Üldiselt siiamaani arvatakse, et pidudel käiakse naisi lantimas või joomas või narkotsi tegemas. Aga meil oli ikkagi esimene asi muusika, käisime muusikat kuulamas ja n-ö tantsimas.
Põhilised keskused, kus need üritused toimusid, olidki Tallinn,Tartu ja Pärnu. Näiteks Bel Air (praegune Venus Club toim.), see oli selline Eesti või vähemalt Tallinna klubi musternäidis, kus käidi. Minu teada Rhythm Doctor ka esimest korda mängis seal. See oli legendaarne koht, kus sai nii esinetud, kui ka muusikat kuulamas käidud. Tartus oli Illusioon, Pärnus Roheline salong ja siis see Mai klubi, Viljandis oli ka seal kuskil kooli all kelder.
Keda sa Eesti skeene ajaloost esile tooksid, kui skeene olulisi mõjutajaid või edasiviijaid?
Aivar Tõnso kindlasti oli oluline tegelane, kes valgustas just musa poole pealt mind. Tema käest sain 90ndate alguses, enne Lu:k`i, mingisuguseid breakbeat`i asju ja värke. Hiljem Saaremets ning Mihkel Roosberg, kes oli selline tore saatejuht, ta tegi kunagi väga-väga ammu saateid. Täitsa alguses oli veel Drone, kus oli kaks kutti vist.
Algusaegadel oli niimoodi, et tegelased siin ja seal toimetasid, aga see Lu:k läks nagu kõrgele-kõrgele üles ära, ja siis tükk aega oli tühja maad ja siis tekkis Flexus.
Kas sa ise pead end jungle artistiks või sa pigem ei taha end žanritesse liigitada?
Ma ei taha panna end žanrisse sellepärast, et ma ei ole tegelt muusik, ma olen see, kes ma olen. Tol hetkel tekkis lihtsalt võimalus end väljendada nii. Aga kui me hakkame liigitama, siis ma pigem liigitaks ennast breakbeat`i austajaks, just selle, mis oli 90ndate alguses.
Lu:k`i laivid on tuntud kassettidel mängimise poolest. Kas ka praegusel ajal on lootust sind kassettidel mängimas näha?
No ma olen üritanud, aga tüütu on mängida kassettide pealt. Tavaliselt on niimoodi – lõpuks tuleb välja, et üks kassetimängija ei tööta ja on mingi sada häda nende kassettidega. Üldiselt ma olen ikkagi mänginud plaatide pealt tegelt, mis on mul backupina olemas ja need on päästnud mind sellistest olukordadest. Inimesed muidugi arvavad, et ma mängin kassettidelt, kuna kassettide kuhi on seal ees – see on pooltõde.
Teine müüt on ka see, et noh mis need Lu:k`i mehed seal laivis teevad, nad ei tee seal ju midagi, nad ju söövad torti. Esiteks me ei söönud torti ja teiseks me jõime õlut pigem, kui sõime torti. Nooremana põdesin seda, et peaks nagu mingit laivi tegema. Mul on valmis lugu, ma panen selle peale ja ongi tore. Ma ei pea miksima, ma mängin oma lugusid, need lood on tehtud too aeg ning need ei olnud mõeldudki miksimiseks.
Kas sa oma settides mängid ainult oma loomingut?
Sada protsenti jah. Muidugi, kui on välja kuulutatud, et ma mängin oma lemmiklugusid või mind on kutsutud kuhugi DJ-na mängima, siis ma mängin ka hoopis teisi asju. Mingit brasiilia muusikat või seda easy listening muusikat, näiteks kuue-seitsmekümnendad või igast asju veel..
Milline on sinu muusikavalik praegu ja kas sa käid ise ka pidudel uut muusikat kuulamas?
Ei käi pidudel. See muusika nälg on täpselt samasugune, kui siis, kui oma esimese loo tegin (17-aastaselt). Vahe on selles, et siis ei olnud nagu üldse midagi saada, kilde said. Aga mis puudutab kaasaegset muusikat, siis hästi palju on müra, jõhkrat müra. Ma ka kuulan drum and bass’i saite, mida on nii palju, ja ikka metsikult tuleb seda jama sealt. Ja aeg-ajalt tuleb siis mingisugune pärl. Muidugi noorena on neid “ohhoo” elamusi rohkem, inimene on vastuvõtlikum. Nüüd on mingisugune kultuurikiht nagu peale kasvanud ja ma olen nõudlikum, aga samas see nälg on täpselt samasugune. Ja siis, kui leian midagi “ohhoo”-d, siis on jube hea olla.
Mis mulle on jäänud ja korda läinud, on see Aphex Twini tegelane – Richard D. James. Mulle meeldib see ka, et temast väga ei teata midagi, ta ei anna intervjuusid. Tema asjad on väga huvitavad. Temaga oleks isegi väga äge kokku saada ja tutvuda, aga ta jätab endast kättesaamatu mulje. Photek on ka minu jaoks ikka täielik super, mitte praegu, aga kui ta välja tuli. See oli ikka uskumatu, misasja ta lahendas nagu. Photekit kuulan ma siiamaani värskena, just neid esimesi albumeid.
Kuskohast sa uut muusikat leiad?
Mul on põhiliselt Mixcloud, SoundCloud ja Youtube. Läbi SoundCloudi tulevadki igasugu muud keskkonnad välja. Ja Youtubes on ka kõik need boilerruumid ja värgid – kui tuleb midagi, mida DJ mängib, siis ma üritan selle kohe üles leida.
Kas sul on veel mõni realiseerimata unistus või koostöösoov, mida sooviksid tulevikus teoks teha?
On küll jaa – muusika. Vahepeal ma nagu lükkasin selle endast eemale, ma loobusin sellest, aga suvel läks mul pilt teise nurga alt lahti ja sealt mul tekkis küll see, et ma peaksin tegema muusikat.
Milline oleks sinu soovitus või nõuanne uuema põlvkonna produtsentidele?
Ainuke soovitus, ma ütlen, et tehke ikkagi oma asja. Ma ju näen siin, et paljud kopeerivad üksteist ja on mingisugune konkurents – no niimoodi ei saa loomingut teha, kui sul on konkurents.
Oluline on kuidagi leida iseennast ja teha täpselt seda, mida sa ise tahad teha. Ma olen tähele pannud, et kui sa teed oma asja, siis paratamatult hakkavad inimesed sinu juurde tulema – mitte sina ei lähe nende juurde ja pole vaja punnitada, et nad tuleksid, siis nad ei tule. Aga need on sellised õpetussõnad, et inimene peab ise nende sõnade taha nägema ja leidma selle tee.
