DJ-d Marcus ja Martin: trumm ja bass oli ühtsus ja protest

Marcus ja Martin (Margus Elts ja Martin Lepp) on trummi ja bassi sõpradest DJ-d, kes tegutsesid 2000ndatel ja ilmestasid tolleaegset skeenet oma Urban Nature pidudesarja ning Squirrel Sessions teleprojektiga.


Kuidas te trummi ja bassi muusikani jõudsite?

Marcus (Margus Elts): Mina tegin kümmekond aastat death metal bändi Scaffold, mille endine trummar kuulas jungle`it ja siis hakkasin ka mina seda kuulama. Esimene plaat, mille ma endale ostsin, oli üks `99 välja antud Renegade Hardware`i kogumikplaat. Martiniga saime tuttavaks kossuväljakul ja kuna me avastasime, et meil on sarnane muusikamaitse, siis hakkasime koos vinüülplaate tellima. Ja kui neid plaate oli juba natuke kogunenud, siis mõtlesime, et võiks ka mängima õppida. Mul on eriti hea meel selle üle, et jungle on hakanud tagasi tulema ja ka noored seda tänapäeval kuulavad. Trumm ja bass on muidu nii üheülbaliseks läinud, et raske on leida mingit head asja.

Martin (Martin Lepp): Tutvusime Margusega 90ndate lõpus ja tema mind tegelikult selle muusika juurde tõigi. Trumm ja bass oli sel ajal uus ja põnev muusika, mis alles otsis oma identiteeti ja hakkas siis ülespoole massidesse liikuma. Mulle tutvustati kõigepealt techstep`i, mis oli tol hetkel kõige popim trumm ja bass, sealt hakkasin ma n-ö edasi arenema ja ka teisi asju kuulama. Lõpuks jõudsin välja jungle`ini, mille järgi on eriti hea tantsida.

Mida see muusikastiil teie jaoks tähendab? Kas ja kuidas ta on teie elu mõjutanud?

Marcus: Emotsioon! Muusika, mis paneb mind emotsionaalselt kõikuma, kui lugu on hea. See on mind tegelikult elus hästi palju aidanud, nt kui on sitt tuju, siis kuulad head asja, poetad oma pisara ära ja saad sellest tundest lahti. Ma ei kujuta ette, mismoodi ma ilma muusikata elaks, see on mind hästi palju mõjutanud. Selleta ma tööd ei tee, sellega ma loon endale meeleolu.

Martin: Minu jaoks tähendab trumm ja bass mõnusat muusikastiili, mida ma alati hea meelega kuulan, stiilieelistused on muidugi ajaga muutunud. Kui ma 20ndates selle kuulamisega alustasin, meeldis mulle selline mõnus tehniline küte, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin kuulama fiilinguga ja atmosfäärilist. Urban Nature ja Squirrel Session ning kogu see DnB armastus on minu jaoks kokku põimunud. See on mulle andnud palju seiklusi ja elamusi, asjade korraldamise kogemuse ja sõpruskonna. Kogu selle trummi ja bassi karjääri vältel omandatud oskused, läbirääkimised, asjaajamised, probleemide lahendamised – kõik need on kasuks tulnud minu igapäevases tööelus.

Kes olid teie eeskujud trummis ja bassis?

Marcus: RAM Records oli hästi tugev mõjutaja, siis olid veel Future Prophecies, Renegade Hardware ja Metalheadz.

Martin: Alguses sai palju kuulatud sellist plaadifirmat nagu Ruff-Teck ja siis veel DJ Hidden, Bong-Ra ja Enduser.

Millised kolm DnB lugu/artisti läbi aegade on teie jaoks kõige tähendusrikkamad?

Marcus: Mulle tuleb alati meelde Raideni „Fallin“. Mäletan veel, kuidas ma esimest korda Krusti „Kloaking Devices“ (Full Cycle Records) Kadriorus Sun Dance Music Festivalil kuulsin, kui Dzheimz seda seal mängis ja mõtlesin, et mis lugu see veel on!? No muidugi on veel John B „Up All Night“, mis oli totaalne hitt, seda teavad kõik.

Martin: Adam F „Colors“ album on väga super. Seda võib ka 25 aastat hiljem kuulata, ta ei ole aegunud, ta võib küll tänapäeva muusikaga võrreldes tunduda lihtsakoeline, aga ta on ikkagi väga hea, kuna ta on nii stiilipuhas. Roni Size „Brown Paper Bag`i“ teavad ka kõik… Ja Future Prophecies on selline artist, kes on mul ikka meeles ning kelle muusikat ma aeg-ajalt kuulan. Siis veel Hollandist pärit DJ Hidden, kes mõjutas omal ajal väga raske astumisega DnB`d, millest minu trummi ja bassi armastus alguse sai.

Kas te mäletate oma kõige esimest DnB pidu?

Marcus: See võis olla 90ndate lõpus, kui To-Sha, QBA ja L.Eazy tegid Sossimäel ühte üritust, siis olid need tehased seal täiesti maha jäetud. Seal oli ühte seina löödud auk, läbi mille pääses suurde saali, kus toimus pidu. Mäletan veel, et põrand oli talki täis ja kui ma hommikul sealt ära tulin, olid püksid põlvini valged.

Martin: Üks esimesi pidusid oli Bad Company Peda ühika mingis imelikus ruumis. Aga tõeliselt suure elamuse sain Ametiühingute Majas, kui Vibe`i Circulation peol oli Grooverider. Ametiühingute Maja oli juba keskkonnana selline, mis tekitas mõnusa fiilingu.

Kuna te mõlemad tegutsesite ka DJ-na, siis kuidas te mängimiseks valmistusite? Ja kas mängisite CD-de või vinüülide pealt?

Marcus: Laenasime enne pidu plaadimängijaid ja siis natukene harjutasime, vaatasime enam-vähem, mis millega kokku läheb. Offbeat`i tuli küll omajagu, aga tol ajal ei olnud nii, et kõik sind selle peale imelikult vaataksid. Esimestel pidudel mängisime CD-de pealt.

Martin: Meil oli pidev vaidlus, et kumb on tähtsam, kas lugude valik või miksimise oskus. Küsisime seda ka väga paljude DJ-de käest ja enamus vastas, et olulisem on ikkagi lugude valik. Mängisime nii CD-de kui ka vinüülide pealt, kuid põhiline oli ikka vinüül. DJ Phibbs naeris kunagi, kui nägi meie kõrvetatud CD-sid ja Qba vist ka natukene itsitas selle üle. Ja siis järgmistel kordadel olid meil juba vinüülplaadid olemas.

Millest sai alguse grupeering Urban Nature?
Fotol: Marcus & Martin 2021. a / Foto: Kristina Alling

Martin: Me käisime Tallinna Botaanikaaias ühel üritusel, kus oli taimede vahel loodud hästi mõnus keskkond, inimesed lebotasid mattide peal ja kuulasid ambient muusikat. Käisime seal paar korda enne, kui meil endal tekkis mõte sealsamas DnB pidu korraldada. Kõige esimene Urban Nature`i pidu toimus 2000. aasta lõpus Palmimajas mitteametlikult, puhtalt sõpruskonna ettevõtmisena. Meid oli siis kuskil 20 inimest, kogu sõpruskond lõi kaasa. Meil oli kaks Radiotehnika S90 kõlarit ja helivõimendi, mida pidi iga tunni aja tagant 15 minutit jahutama, kuna see kippus üle kuumenema. Meil oli endal sööki ja kooki kaasa tehtud, DJ Qba mängis muusikat – see oli nagu üks suur sünnipäevapidu. 2001. aastal otsustasime, et me oleme nüüd kõvad tegijad ja armastust täis selle muusika vastu ning teeme esimese ametliku peo. Selle ürituse tegimegi Palmimajas, kus võis maksimum inimeste arv olla 200 inimest, mis tähendas algusest peale, et meil on nišiüritus ja piletiraha küsime ainult kulude katteks.

Kuidas teil õnnestus Botaanikaaiaga kontakti saada?

Martin: Mul olid kontaktid olemas, kuna ma töötasin kunagi Botaanikaaias. Õnneks me saime jutule, aga ma arvan, et tänapäeval enam ei saaks. Tol ajal üritas iga asutus ja ettevõte äri ajada ning nad olid nõus ka natukene eksperimenteerima. Me muidugi lubasime ka, et hoiame korda ja midagi ära ei lõhu. Botaanikaaia kõige suurem mure olid sealsed taimed, sest seal on palmid, mida on 20 aastat kasvatatud ja kui mingi idioot läheb nende otsa ronima, siis on päris suur jama majas ning keegi ei jõua seda pärast kinni maksta. Meie kõige suurem südamevalu oligi alati see, et jumala eest, palun ärge ronige nende taimede otsas, ärge neid lõhkuge. Ja meil läks kõik hästi, kogu selle pidudeseeria jooksul murti ära ainult üks palmioks. Botaanikaaia Palmimajas tegime kokku 3-4 pidu.

Mis oli teie peamine idee ja eesmärk nende pidude tegemisel? Mis eristas teid teistest pidudesarjadest?

Martin: Urban Nature`i pidudega oli meie põhimõte, et muusika muusikaks, aga peo toimumise asukoht ise on ka väga oluline. Botaanikaaia Palmimaja oli esimene koht, kus me tahtsime pidu teha, et oleks huvitav ja mõnus keskkond koos hea muusika ja hea seltskonnaga. Ja see (asukoht) oligi kogu asja võti, sest me tegime pidusid Botaanikaaia Palmimajas, Pirita kloostri varemetes, Haapsalu lossihoovis, vanalinnas Hobuveskis ja Tallinna Kütte katlamajas. Kuna kõik meie ürituste asukohad olid üsna eripärased ja pigem väikesed, siis me jäime paratamatult ka nišiürituseks ning meil ei olnud võimalik sellega raha teenida, tegime seda puhtalt entusiasmi pealt, mitte äriprojektina. Meie põhisoov oli ikkagi neid üritusi ja seda muusikat kohapeal olles ise nautida.

Marcus: Me ei tahtnud teha seal, kus keegi teine oli juba teinud.

Martin: Peale esimeste pidude ärategemist Tallinnas oli meil suur plaan viia DnB muusika ka Eesti maakondadesse, et seda seal tutvustama hakata. Meil olid isegi juba kokkulepped tehtud erinevate kultuurimajadega ning välja kuulutatud üle-eestiline trummi ja bassi tuur. See plaan jäi aga katki, kuna meil oli üks vähe napsulembeline koostööpartner, kes oli lubanud anda oma tehnika jms, aga kes meid alt vedas.

Kuidas te saite loa, et Pirita kloostri varemetes pidu teha?

Martin: Lagle Parek oli siis kloostri majandusjuht ja Ivari rääkis ta ära. Esimene pidu oli meil niimoodi, et kui oled näoga kloostrivaremete poole, siis paremal pool on kelder ja mingid elamud ning vasakul pool on siis uus klooster, eks. Esimest korda toimus meil pidu seal paremal pool ja uuema kloostri poole polnud eriti midagi kosta. Meil oli seal kaks tantsulava.

Marcus: Heaven ja Hell.

Martin: Heaven asus maa peal ja Hell ehk põrgu oli väikeses tantsukohas, kus mängis karmim muusika. Meil toimus seal igasugu põnevaid asju nagu Charles Niemaieri plaadiesitlus ja isegi mingisugune moedemm. Esimest korda tegime seal ära ja kõik oli väga fine. Teisel korral läks asi vähe õnnetult, kuna me liigutasime ülemist lava jõe poole ja muusika kostus uude kloostrisse. Aga just sellel ööl oli kloostris peatumas mingisugune Euroopa kõige tähtsam usunina, kes ei saanud meie peo tõttu magada ja helistas politseisse. Politsei käis meil seal kohal ja käskis muusika vaiksemaks panna ning asi lõppes sellega, et järgmisel päeval vaatas Lagle meile väga pettunud näoga otsa ja rohkem meil seal ei õnnestunud pidusid teha.

Kes peale teie kahe veel (Urban Nature`i) tiimi kuulusid?

Martin: Põhituumiku moodustasime mina ja Margus, kaasa tegid veel Mihkel Kõrvits, Heiko Saava, Jaanus Müller, Märt Tali, Sten Kreisberg ning hiljem liitus meiega Ivari Järvekald, kes tuli Urban Nature`i asjadega rohkem kaasa, tegi reklaammaterjali ja kõiki asju.

Milline nägi välja teie tööjaotus, kes mille eest vastutas?
Fotol: Marcus, Ivari ja Martin

Marcus: Mina vastutasin lõpus turvameeste eest, kuna ma rääkisin oma tolleaegses töökohas turvamehed ära. Lõppkokkuvõttes tegime kõik kõike, aga üldine tööjaotus oli meil nii, et Martin oli selline brighthead ja mina olin seal kõrval lihtsalt (totulotu). Mina tõin ainult muskleid.

Martin: Mina vastutasin selle eest, et meil oleks heli ja veebilehel reklaamtekstid olemas, minu töö juures sai ka asju välja prinditud. Esinejatega suhtlesime mõlemad, aga kõik ürituste toimumiskohad olid minu asi välja ajada v.a Pirita klooster ja veel mõned kohad, mille Ivari meile välja sebis.

Marcus: Peale viimast kloostri pidu lükkasime Ivariga kahekesi kell 6 hommikul pinksilauda mööda Pirita teed Pirita Top hoonesse. Me olime nii väsinud. Mäletan veel, et me sõitsime autoga, kui jäime mõlemad magama ning ärkasime mingi väikese nõksu peale üles. Me oleksime muidu ennast totaalselt sodiks sõitnud. Siis me viisime mingit külmkappi ära, mida me olime Vibe`i laost laenanud.

Martin: Me ei rentinud ka tehnikat nii nagu tänapäeva ürituste korraldajad on harjunud, et rendifirma tuleb kohale ja paneb kõik ülesse. Me käisime ise tehnikal järgi, tõime selle kohale ja panime nii muusika- kui ka valgustehnika ise ülesse, kuna nii saime poole soodsamalt ja igalt poolt tuli raha kokku hoida.

Kui tihti te neid pidusid korraldasite?

Martin: Alguses, kui energiat oli palju, üritasime teha 2-3 korda aastas. Meil oli selline hooajaline värk, et nt kevadel ja sügisel tegime Palmimajas ning suvel Pirita kloostri varemetes. Meie kõige produktiivsemad aastad olid 2001-2004.

Kuidas te oma üritusi promosite? Kust sai infot nende toimumise kohta?

Martin: Jagasime flaiereid. Esimeste pidude flaierid disainis Mihkel Kõrvits, mis me siis ise tahmaprinteriga välja printisime ja välja lõikasime, nii et näpud olid tahmased.

Marcus: Flaieriga andsime kaasa Pilvekese kommi.

Martin: Alguses me eelselekteerisime näo ja käitumise järgi inimesi, keda oma pidudele kutsuda, päris suvalistele neoonvestides vilemeestele flaiereid ei andnud. Aga hiljem, kui majanduslik reaalsus kohale jõudis, me enam niimoodi teha ei saanud ja siis reklaamisime ka rohkem.

Marcus: Käisime Sun Dance Music Festivalil flaiereid jagamas, kui väljas oli 30 soojakraadi ning mina olin orava ja Ivari oli mõmmi kostüümis.

Martin: Hiljem liikus promo natukene ka lehte. Ma rääkisin sellise ägeda tegelasega nagu Margit Adorf, kes on tegev ka praegusel ajal ning tema kirjutas meie üritusest kaks korda artikli Päevalehte ja siis käis meil isegi üks telesaade Palmimajas intervjuud tegemas. Palmimajas tegime veel koostööd verekeskuse ja Eesti Uimastipreventsiooni Sihtasutusega, kes toetasid meid reklaami ja nänniga, nii et me eristusime teistest natuke ka toetajate valikuga.

Kas kõik esinejad olid teil kohalikud ja osa tiimist või kuidas te neid leidsite?

Martin: Qba käis meil alati mängimas ning temale lisaks kutsusime enamus kordadel ka To-Sha ja L.Eazy. Mihkel Kõrvits mängis meil DJ Segis nime alt elektroonikat, mina ja Margus mängisime trummi ja bassi ning Ivari mängis alguses pigem house´i (pärast hakkas ka DnB-d mängima).

Fotol: Qba ja Marcus / erakogu

Marcus: Me ei pannud välisartistidele üldse rõhku. Tegelikult DJ Dizzy käis meil Palmimajas Urban Nature`i peol, aga ta oli ka ainuke.

Martin: DJ Dizzy tegi tol ajal üks kord kuus teisipäeviti Soome Radiomafias saadet, mida me Margusega alati kuulasime. Ja kuna me mõlemad teda ja tema muusikavalikut austasime, siis ma lõpuks võtsin temaga ühendust ja küsisin, kas ta tuleks siia mängima. Tal oli nalja kui palju, et mingid kaks suvalist kutti kirjutavad kuskilt Eestist. Kuna me talle selgitasime, mis siin toimub ja et me oleme niisama muusikahuvilised, siis lõpuks ta küsis meilt oma esinemise eest 100 eurot, mis oli tol ajal meie jaoks suur raha. Hotelli ja laevapiletid maksime ka kinni. DJ Dizzy oli meie viimane Palmimaja pidu, sellega me jäime natukene miinusesse ja sellega meie Palmimaja peod ka lõppesid. Meil mängisid ka artistid, kes hiljem ise tuntuks said. Näiteks Moral Fibre, kes kõigepealt käis meil niisama pidudel.

Marcus: Moral Fibrega saime tuttavaks DnB laagris Haapsalus, mida korraldas Karel Möll, kellel oli oma bränd TBK = Trummi Bassi Koondis. Sinna laagrisse olid kõik osalejad spetsiaalselt kutsutud, kõik mängisid seal plaate ning oli selline mõnus vabakava ja chill.

Martin: Tol ajal oli skeene väike ja kokkuhoidev, enamus rahvast ikkagi teadsid üksteist, suhtlesid ja käisid üksteise pidudel. Karel Möll tegi Haapsalus ka mitu Urban Nature`i üritust, kus me heameelega mängimas käisime.

Marcus: Haapsalusse käik oli iga kord nagu spaasse minek. Kõik oli olemas, sa lihtsalt läksid sinna ja mängisid plaate.

Martin: Aga Karel väsis ka lõpuks ära sellest, et teed ja teed, aga raha ei teeni sellega.

Milline teie korraldatud pidu on teie endi jaoks olnud kõige meeldejäävam?
Fotol: Marcus ja Martin 2005. a / erakogu

Martin: Minu jaoks kõige erilisem oli Ardilla Urbana nimeline pidu, mis toimus esimest korda 2001. aastal Pirita kloostri varemetes. Selle peo fiiling ja see vibe, olid midagi sellist, mida ma varem polnud kogenud. Ilm oli supersoe ja kella ühe paiku öösel paistis kuu seal Pirita kloostri varemete vahel ning sa lihtsalt vaatasid seda asja ja kuulasid head muusikat. See pidu jäi veel meelde, kuna Sten mängis enne mind Hellis ehk põrgus hiphoppi. Ja kui minu kord oli keskööst kella üheni techstep DnB`d mängida, siis ma avastasin, et grammarid on kastidest välja võtmata ja ühendamata. Muusika jäi seisma ja rahvas vaatas pealt, kuidas ma siis paaniliselt neid grammareid seal palavusest tilkudes ühendasin, selline mõnus paus oli 5 minutit. Pidu läks edasi, kui ma muusika käima sain.

Marcus: Ardilla Urbana oli mõnus üritus, seal oli mõnus seltskond, kellest enamust teadsid. Teistel Urbani pidudel ei juhtunud enam midagi, sest me ei lasknud midagi juhtuda.

Martin: Minu teine peomälestus on seotud töötavas Tallinna Kütte katlamajas korraldatud peoga. See oli tehniliselt väga korrektselt tehtud pidu, seal oli kõige kõvem helivõimendus võrreldes meie eelnevalt korraldatud pidudega. Seal oli kõik super (esinejad, asukoht, valgustus ja heli), ainuke asi, mida meil ei olnud, oli rahvas, kuna samal päeval toimus veel mitu konkureerivat üritust. See oli see pidu, millele me peale maksime ja pärast seda oli mott natukene maas. Aga Palmimaja on ikkagi kõige süda, sellest said üritused alguse. Juba see koht ise on mega ning see fiiling – see soe õhk, valgustus ja muusika, kogu see moment oli asi, mis pani n-ö punkti i peale. See, et sa said peo jooksul minna korra Palmimaja katuse alla ja 5 minutit seda möllu seal üleval rahulikult nautida, oli nagu tänu iseendale selle peo korraldamise eest.

Mis põhjusel te pidude tegemise lõpetasite?

Marcus: Lõpetada otsustasime, kuna 2005 tuli saade peale.

Martin: Ühest küljest saade ja teisest küljest väsimus pidude korraldamisest. Lõpuks see läkski nii, et ma tõusin ürituse päeva hommikul kell 9.00 üles ja sain magama alles siis, kui me olime järgmise päeva hommikul kella 10.00 ajal tehnika ära viinud. Siis mul ühel hetkel saigi kõrini sellest, ma ei jaksanud enam olla A ja O, kõige eest hoolitseda ja muretseda, lõpuks käis stress üle pea ning ma otsustasin, et aitab sellest.

Mida kujutas endast Squirrel Sessions? Kuidas te selle projekti ideeni jõudsite?

Martin: Ürituste seeria oli läbi saanud ja me olime pool aastat puhanud ning kreatiivsus tahtis ikka kuskilt välja trügida. Istusime Ivari juures tema Lasnamäe geto korteris ja vaatasime Soome televisiooni pealt Napakymppi saadet, mida vedas Spede Pasanen (toim. Pertti Olavi Pasanen). Seal saates olid erinevad inimesed erinevates boksides ja kuulasid erinevaid lugusid ning panid neile lugudele hindeid. Mõtlesime siis, et teeks ka midagi sellist, aga trummi ja bassiga. See oli esialgne idee, millest sai kõik alguse, aga mis muutus veel mitu korda, kuniks meil 2008 valmis hoopis teine saateformaat. Lõpptulemus oli see, et me käisime pidudel filmimas, tegime artistidega intervjuusid ja püüdsime olla selline päevakajaline saade.

Mis meeskonnaga te seda tegite?

Martin: Seal olid mina, Margus, Ivari Järvekald, Marko Oks ja Mihkel Lubi. Meil oli idee, aga keegi meist ei olnud varem televisiooni saateid teinud ja siis me saime tuttavaks Digifilmi pundiga (toim. Olavi Roots ja Taivo Tõruke), kellega koos me neid saateid lõpuks tegema hakkasime. Alguses olime mina, Margus ja Ivari saatejuhid ning hiljem oli hästi palju püstolreportereid. Iga sõber käis kuskil peol ja tegi kokkuvõtte. Raha meil ei olnud, tegime kõike põlve otsas oma vahenditega. Asi läks paremaks, kui Digifilm endale ühe Apple`i arvuti ostis, kus saime hakata montaaži tegema.

Mille peale te salvestasite? Kuidas nägi välja tehniline pool?

Martin: Esimesed saated olid beeta kaamera peal, aga me läksime sealt suht kiiresti väikeste kassettidega käsikaamerate peale üle. Meil oli korraga filmimas üks või heal juhul kaks kaamerat ja ega meil seal mingit heli ja pildi sünkroniseerimist ei olnud. Siis oligi nii, et üks kaamera võttis üht tooni ja teine võttis teist tooni pilti. Heli osas me ikkagi nii palju suutsime teha, et panime inimestele mikrid külge ja heli salvestus eraldi kanalisse. Kokku lõikasime kõik juba arvutis.

Kui tihti te filmimas käisite ja oma saateid avaldasite?

Martin: See olenes, kui tihti toimus üritusi.

Marcus: Filmimas käisime pea iga nädal korra või kaks. Saated ilmusid lõpuks vist iga kahe nädala tagant.

Kus täpselt te eetris olite?

Martin: Kõigepealt olime kaabeltelevisioonis CiTV-s, hiljem tuli PIMP TV, mis oli praktiliselt sama asi. Kuna CiTV-l oli vaja saada oma kanalisse originaalsaateid, siis nad andsid meile idee teostamiseks kasutada stuudioruumi ja tehnikat. Nende käest me midagi muud ei saanudki, see oli meie jaoks juba täiesti piisav. Tegelikult tuli Marko Koks ka meile CiTV-st kaasa, sest tema oli seal kunagi montaaži operaator. PIMP TV-st me saime isegi natukene raha, et oma asja teha, kuna Mihkel Lubi võttis selle majandamise enda peale.

Mingit tsensuuri teile kaabeltelevisiooni poolt peale ei pandud?

Martin: Mingit tsensuuri meile peale ei pandud, sest olgem ausad, kaabeltelevisioon on alati olnud trashy. Aga me ei ropendanud ega teinud mingeid väga nõmedaid asju seal saates. 2005. aastal filmitud saated muidugi sisaldavad sotsiaalseid fopaasi, mida sa tänapäeval eetrisse ei saa lasta. Siis ei olnud see keelatud ega tabu teema ning selle aja kontekstis oli see arusaadav, täna ta kindlasti ei kannataks trükimusta ega kriitikat.

Mille alusel te valisite, milliseid üritusi oma saates kajastada? Ja kuidas te neile filmima pääsesite?

Martin: Me ei olnud väga valivad ega piiranud end ainult trummi ja bassiga. Käisime filmimas igasugustel üritustel, mis meile endile huvitavad tundusid ja võisid ka vaatajatele huvi pakkuda ning mis natukenegi mainstream`ist kõrvale kaldusid. Me käisime isegi Jazzkaarel Matthew Herbertit filmimas. Ja nt Privés sai päris palju käidud. Tollased trummi ja bassi ürituste korraldajad olid meile tuttavad juba varasemast ajast, mil me ise pidusid tegime või nende omadel käisime. Kui oligi mõni uus korraldaja või teist stiili üritus, siis võtsime aga julgelt ühendust ja uurisime, kuidas seda kajastama pääseks. Kuna Eesti on üsna väike, siis keegi ikka kedagi tundis ja lõpuks saime kõik vajalikud kontaktid kätte.

Kas teile meenub ka mõni põnev vahejuhtum seoses üritustel filmimas käimisega? 

Martin: Läksime Dekolteesse üritust filmima, kui selgus, et ürituse korraldaja ei olnud Dekolteega läbi rääkinud, et tullakse üritust filmima. Meile tulid seal vastu kolm suurt vene turvameest koos ühe vene prouaga, kes oli selle klubi juhatajanna ja kes keeldusid meid kaameratega sisse laskmast. Selle peale helistasime ürituste korraldajale, kes tuli ka sinna ukse peale ja laiutas käsi, et sorry kutid, te ei saagi sisse tulla. Jäimegi ukse taha, kuigi iseenesest oleksime peole saanud, aga kaameraid ei tohtinud kaasa võtta. Ja kusjuures seal esines tookord Uus-Meremaa duo Concord Dawn. Artistil oli jumala okei kõik, et filmime, aga Dekoltee kartis, et me filmime seal mingit jama ja nad ei tahtnud, et selline materjal nende klubist välja tuleks.

Kellega teil on õnnestunud intervjuusid teha?
Fotol: Fresh, Martin & DJ Zinc 2005. a / erakogu

Marcus: Mulle meeldisid intervjuud, kus intervjueeritav ise ka oli asjast huvitatud ja rääkis sisukat juttu. Näiteks intervjuu Bailey ja Doc Scottiga Pirital või siis Teebeega, mis oli hästi sisutihe.

Martin: Tallinna Lauluväljakul toimunud Sun Dance Music Festivaliga tuli meil mega hea intervjuu DJ Zinci ja Freshiga Bad Companyst. Intervjuusid sai veel tehtud selliste nimedega nagu Matthew Herbert, DJ SS, DJ Robyn Chaos, Muffler ja Dieselboy, DJ Hype, DJ Goldie, Ed Rush, DJ Cash Money, Bong-Ra, Black Sun Empire, Teebee, DJ Bailey, DJ B.Traits jt. Meil oli üks stampküsimus, mis tekitas palju nalja ja elevust: „Kui Batman ja Superman tantsivad, siis kes võidab?“.

Marcus: Intervjueeritavad ütlesid, et see on kõige veidram küsimus, mida neilt on küsitud.

Martin: See tekitas alati arutelu, kuid põhiline oli vastus, et muusika võidab alati.

Mida te selle (Squirrel Sessions) projektiga saavutada soovisite? Ja mida saadud kogemusest õppisite?

Martin: Me tahtsime lihtsalt midagi ägedat teha ja näidata, et ka Eestis toimuvad sellised lahedad maailmatasemel muusikaüritused, kuna siin käisid artistid, kes olid tol hetkel täiesti maailmatipp.

Marcus: Me tegime seda entusiasmist ja missioonitundest, sest tol ajal siin ega ka välismaal sellist asja väga ei tehtud. Me olime nagu infosulus, internet alles hakkas võidukäiku tegema, aga me tahtsime, et ka teised sellest asjast teada saaks. Põhimõtteliselt kolm aastat unetuid öid. See käis niimoodi, et hommikul läksid tööle, sealt edasi klubisse, siis paariks tunniks koju magama, hommikul jälle tööle ja sealt õhtul monteerima.

Martin: Mina sain aru, kuidas töötab üks teleproduktsioon, kui palju seal on tegelemist ja rabelemist ning kui viimasel hetkel need asjad ikkagi kokku saavad. Ütlen ausalt, et see intervjuude ettevalmistamine ja läbiviimine on üks tõsine toimetaja töö. Pluss see, et ma hiljem lõikasin seda materjali kokku ehk siis olin nii intervjueerija kui ka montaaži režissöör ja toimetaja – nagu hunt kriimsilm ja sada ametit.

Milline oli teie silme läbi 2000ndate Eesti trummi ja bassi skeene?
Foto: erakogu

Marcus: See ringkond oli suht piiratud ja väike. Ma ütleks, et siis oli ühtsus. Me kõik tundsime üksteist ja tahtsime kõike kõige paremini teha. Siis olid Tjuun In, Lightning ja ka meie oma Palmimajaga nagu sügasime end sinna sisse.

Martin: Kui me alustasime, siis olidki Lightning ning Qba, To-Sha ja L.Eazy oma üritustega. Kõige kõvemad ninad sel ajal olid Dzheimz ja Ninja, nende „Karjala oli väga kõva sõna.

Marcus: Siiani on!

Martin: Ja siis Lu:k oli ka. Aga üritusi hakkas tekkima juba enne seda, kui meie oma üritusi tegime. Eks see oli selline avanemine Eestis, siis olid Disturbed Night, EastWest, Lightning ja Vibe`id. Paar artisti on oma intervjuudes ka välja öelnud, et tolleaegne Eesti skeene oli super, see kuidas inimesed tulid kohale ja jaksasid terve öö läbi pidu panna.

Marcus: Mingi hetk see kujunes raha tegemiseks ning tavaliselt vajub asi ära siis, kui raha mängu tuleb.

Martin: Tjuun In on samas jällegi oma asju alati korralikult teinud ja seda juba 20 aastat! 

Marcus: Nemad on minu jaoks Eesti n-ö lagi. Neil on oma raadio väljund ja kõik teavad neid. Kui sa räägid trummist ja bassist, siis esimese asjana tuleb meelde Tjuun In. Trumm ja bass oli 2000ndate alguses uus, see oli uue generatsiooni uutmoodi protest. Kui ma vaatan tagasi kogu enda siin elatud aja peale, siis mina tahtsin tookord erineda, ma ei tahtnud olla see lame, kes käib Hollywoodis. Trumm ja bass oli ühtsus ja protest. 

Martin: Meile käis väga närvidele selline kultuuriline nähtus nagu viled ja neoonvestid. Me vältisime seda oma üritustel ja kui keegi hakkaski seda tegema, siis me läksime kohe juurde ja ütlesime, et ta ära lõpetaks, et see ei ole koht, kus seda teha. Samas see oli selline mööduv nähtus, mis kestis ainult paar aastat.

Kas tooksite välja ka mõned paralleelid tänapäevaga?

Martin: Tänapäeval ikka leidub ka neid noori, kes ihu ja hingega trummi ja bassi teevad ning üritusi korraldavad. Nemad on selle muusikaga koos üles kasvanud, aga meile oli kõik uus.

Marcus: Siis olid õnnelik, kui üldse midagi said, aga praegu on juba valik nii suur, et igasugune põnevus kaob ära. 

Martin: Muusika striimimisega on nii, et kui sa tahad mingit lugu, siis on sul see minutiga olemas. Aga tol hetkel sa seda niimoodi internetist osta ei saanud, pidid plaadi postiga tellima, mida siis nädal või kaks ootasid. Kui see lõpuks kohale jõudis, kuulasid selle loo grammofoni pealt ära ja tahtsid seda kohe teistega jagada, sest see oli nii hea lugu.

Marcus: Ja siis ei läinud lugu vanaks, sa võisid seda pool aastat mängida, midagi ei juhtunud. Praegu on nii, et kui sa tänast lugu homme mängid, siis misasja sa üldse mängid? Siin ongi see suur vahe.

Millega te praegusel ajal tegelete?

Martin: Tegelen igapäevatöö, viirusest hoidumise ja pere kasvatamisega. Ametilt olen projektijuht telekommunikatsiooni valdkonnas, muusikaga ei ole tänasel päeval enam kuidagi seotud.

Marcus: Kasvatan last ja maalin. Maalimine on töö, mida ma teha tahan ja kuna mulle ülemused ei meeldi, siis ei ole ma kuskil töökohtades kaua püsinud. Mulle on graffiti alati hullult meeldinud ja joonistada olen ma ka osanud, see oli mul keka kõrval ainukene “5” koolitunnistusel. Oma kõige esimese pildi tegin ma Martinile sünnipäevaks. Mõtlesin, et see on lahe asi ja ma lihtsalt proovin, siis hakkas mul ka tervis tuksi minema ning ma pidin endale midagi leidma. Sellest on nüüd 11 aastat, kui ma sellega tegelema hakkasin ja mu pilte ostma hakati. Esimesed viis aastat tegin akrüüliga ja siis läksin õli peale üle, sest ma olen aeglane joonistaja ja õliga tehes ei ole kiiret. Alguses sain inspiratsiooni filmidest, kuid viimased viis aastat olen teinud tellimustöid. Kui tulid laps ja pere, siis ei olnud enam aega filme vaadata. Nüüd selle hullumaja puhveti ajal olen tagasi liikunud sinna, kust ma kunagi alustasin.

Share on facebook
Facebook
Share on twitter
Twitter
Share on email
Email

Leave a Reply

Your email address will not be published.